“Heaolu ei sõltu mitte materiaalsetest võimalustest, vaid sellest, kas keegi meie vastu üldse huvi tunneb.”
Praegune aeg toob dirigent Jaan-Eik Tulve arvates valusalt esile üksinduse. “Olen saanud kinnitust, kui tähtis on näha enda ümber teisi inimesi ning neile tuge pakkuda.”
Tulve hinnangul ei oska elujõuline ja ise oma eluga hakkama saav inimene ettegi kujutada, mis teda murda võiks. “Kui aga hakkame teistest sõltuma, muutuvad kõige tähtsamaks inimlik lähedus ja soojus. Ka muusika vajab soojust ning suurimad heliloojad kinnitust, et nende looming läheb mingilgi määral korda. Tegelikult vajavad soojust kõik inimesed, sest elame ju ühiskonnas.”
1996. aastal loodud Vox Clamantisele on kuulajate soojust jagunud rohkesti. Kuna ansambel rändab maailmas ringi ja kodumaal esinetakse pigem harva, on siinsed ülesastumised pikisilmi oodatud. Möödunud aasta lõi aga kõik plaanid segamini ning Tulve koos muusikaliste kaaslastega said piiri taha vaid korra – sügisel Saksamaale, mil St Maurice’i kloostris näidati piirangute tõttu vähestele kohalviibinutele Gerhard Richteri uusi vitraažaknaid. Tulve peab Richterit kunstimaailmas sama tähtsaks, kui muusikas on Arvo Pärt.
“Richter kuulab väga palju Pärti ja maalib läbi Pärdi muusika. Meie laulsime seal Pärdi teoseid ja kuigi heliloojat ega kunstnikku kohal polnud, oli see soe ja võimsa toonusega kontsert.”
Ka klassikalises ansamblimuusikas on teatud festivalidel või paikades esinemised järgmistele korraldajatele justkui garantiikirjad. Kuigi Vox Clamantis on juba ammu maailmalavadel oodatud, on dirigendil kahju, et kevadel jäi ära nüüdismuusika üks olulisemaid sündmusi, New Yorgis toimuv Bang of a Can. Küll aga tundis Tulve õnnepuhangut, kui sai telefonikõne Toomas Siitanilt, kes palus kiirkorras tulla asendama karantiinireeglite tõttu Haapsalu Vanamuusikafestivalilt eemale jäänud Tenebrae Consorti. Kontsert oli nii Vox Clamantisele kui suurele osale publikust esimene pärast eriolukorda.
“Seal jõudsin äratundmisele, mida muusika inimestele annab ja kui väga on elavat muusikat vaja. Kunstiline elamus on elus püsimiseks sama tähtis kui toit ja peavari. Elu valmistab meile kõigile raskusi, aga raskus võib olla nii suur kivi, kui köömes. Ettevalmistuse puudumisel napib jõudu ja me ei saa isegi kõige kergemast katsumusest jagu. See kriis on löönud kaardid lauale ning me saame aru, mida inimesel üldse elus püsimiseks vaja on – kui just nälg ei näpista, on selleks emotsionaalne laeng.”
Proovid, proovid, proovid
Tulve ütleb, et muusik ei tohiks minna lavale ennast näitama. Näitlejagi peaks iseenda unustama ning pühenduma rollile ja tegelasele, keda kehastab. Muusiku tegelaskujuks on muusika ja selle sõnum, vahendiks hääl. Hääle tekitamine on aga ülimalt intiimne protsess. Kui laulja suudab kontserdil sõnumile keskenduda ning raputada maha teadmise, et teda vaadatakse ja harjuda teiste ees olemise alastusega, tekib ideaalne kontakt publikuga.
“Häälega ümberkäimist tuleb nagu pilligi, väga palju harjutada. Igasugused takistused peavad teelt kaduma, et hääle kasutamine oleks sama loomulik kui hingamine. See on teekond, mille tulemusena julgeksime tuua hääle kaudu oma hinge välja. Aga hinge avamine saab olla ainult siiras. Läbi jõu ja pressimise tulevat häält ei taha keegi kuulata.”
Veel mõne aasta eest oli Vox Clamantis nagu vaene sugulane, kes koputas ukselt uksele, sest oma kohta, kus proove teha, neil ei olnud. Tihti alustati harjutamist ühes linna otsas ja liiguti poole proovi pealt mujale. Praeguseks on ansambel riigi väikesel püsitoetusel, mis tähendab, et lauljatele saab proovide eest maksta tasu, kontsertidega tuleb ise juurde teenida.
Tulve unistab toetuse suurenemisest sel määral, et tema lauljad saaksid vähemalt poole keskmisest kuupalgast. Ansambli asju ajab ta ise ning selge on see, et dirigent ei peagi oskama ideaalseid projekte kirjutada, professionaalide palkamiseks paraku vahendeid ei jagu. Seega tuleb nurisemise peale ise parandused sisse viia. Enda teenitud rahaga üüritakse prooviruume Väravatornis.
“Kummaline mõelda, et nõukogude ajal, mil valitses tohutu eluruumide puudus, seisis see maja väidetavate kummituste tõttu tühjana. 1980ndate alguses Otsa-kooli ajal käisime pärast pidusid neid otsimas, aga tulutult. Küllap on korduvad pühitsused teinud oma töö.” Ka nüüd ruume regulaarselt kasutades, ei ole keegi neid hirmutamas käinud. “Midagi, peale mõne üksiku vale noodi, kuulda pole olnud,” muigab Tulve. “Kui just keegi neist ei ole võtnud mõne trepil vastu tulnud muusiku kuju.”
Proove tehakse kaks kuni kolm korda nädalas. Vajadusel rohkemgi – kui kava alles uus või ees ootamas reis. 14 lauljat töötavad iseseisvalt ka, sest repertuaar on väga suur ning küllaltki nõudlik.
Vox Clamantisel hääleseadjat ei ole. Hääle kui hinge osa eest hoolitsevad lauljad ise, sest hinge kallale saab lasta vaid äärmiselt usaldusväärset inimest. Iga laulja on oma usaldusisiku leidnud.
“Esitame tihti 12-häälset muusikat. Lauljad ongi sisuliselt kõik solistid. Igaüks oma hääle peal ning meeletult suure vastutusega. Nad peavad igaks prooviks häälestuma, sest kõik on kuulda. Ja eriti siis, kui midagi on viltu. Püüan seda mitte pahaks panna ja lasen inimestel olla nagu on, sest kõik päevad ei peagi olema kuldsed.”
Bachi avastama
Repertuaari pakub kunstiline juht Tulve suuremas osas ise välja, kuigi ettepanekuid, mida kavva võtta, teevad ka lauljad. Dirigendi ideed ei ole tema enda sõnade kohaselt seni suuri lahkhelisid põhjustanud. Seda tuleb ikka ette, et mõne teose valik tekitab küsimusi, mõni osades kahtlusi, teistes aga hoopis imetlusi. Võib juhtuda, et prooviprotsessi lõpuks, kui lugu selge, kaovad ka kõhklused.
“Seestpoolt on raske suurt pilti näha. On muusikat, mida ei ole ehk nii huvitav esitada, kui saalis kuulata – ise lauldes kuuled ju muusikat paratamatult teistmoodi. On ka tehniliselt väga nõudlikke ja häälele ebamugavaid teoseid, mis puht füüsiliselt parajad katsumused. Selge seegi, et inimestel on erinevad maitsed.”
Ideid repertuaari täiendusteks tuleb ka väljast, näiteks nende Prantsusmaa kontsertide korraldaja René Martini poolt, kelle muusika tajumist peab Tulve geniaalseks. “Tema tegi ettepaneku, et esitaksime F. Liszti “Via Crucist”. Ise ei oleks ma küll sellele tulnud, aga end täpsemalt kurssi viies sain aru, et see vokaali ja klaveriga teos on meile ideaalne. Tänu tema julgusele saime meie julguse enda piiridest üle vaadata.”
Vox Clamantis katsetab muusikaga, millega leiab ühisosa ja mõnikord on tõukejõuks mõni temaatiline festival. Just nii võeti ette ameerika helilooja David Langi looming ning praegu kirjutab helilooja juba spetsiaalselt neile mõeldes uut muusikat. Ansambli viimane avastus on aga hoopiski Johann Sebastian Bach. Nimelt hakati ühe festivali tõttu õppima tema motette.
“Kõlab naljakalt, et kuidas alles nüüd keegi Bachi avastab, aga varem ei ole me tõesti tema loomingut esitanud. Üks asi on Bachi kuulata, teine asi tema muusikasse süveneda. See on sama erinevus, nagu sellel, et kas tunned ennast hea tervise juures olevat või oled võimeline teise südant opereerima. Muusikaga on samamoodi – pead sisemist elu ja selle protsesse väga hästi tundma, et saada osaks vereringest. Olla seal üks lible on meeldivat sõltuvust tekitav kindlasti.”
Koorikesksest nägemusest välja
Gregooriuse laulust saadud kogemused andsid omal ajal Vox Clamantisele julguse laulda Arvo Pärdi muusikat. Heliloojaga tekkis tugev side, mis kestab tänaseni ja Pärt on ansambli kõige rohkem esitatud autor. Kui Tulve pakub välismaa kontsertide korraldajatele välja erinevaid kavasid, siis pea alati palutakse Pärti.
“Arvo Pärdi muusika lihtsalt läheb inimestele hinge ja puudutab, tema loomingut tahetakse kuulata. Sellist intiimsust, siirust ja ausust on aegade algusest ja jätkuvalt vaja. Sellise puudutusega saab elus edasi minna ja on meie õnn, et oleme saanud temaga nii pikalt koostööd teha.”
2014. aastal tõi Pärdi “Aadama itku” salvestus Tõnus Kaljustega Vox Clamantisele ihaldatud Grammy auhinna. Albumi andis välja plaadifirma ECM Records, mille looja Manfred Eicheriga kohtumist peab Tulve Pärdi kõrval teiseks kõige olulisemaks tähiseks ansambli teel.
“Eicher on visionäär, kes ei võta ette mitte midagi, mis teda isiklikult ei puudutaks. Kõik, mille ta välja annab, on väga väärtuslik. Ja mul on väga hea meel, et oleme leidnud temaga ühise keele.”
2017. aastal valiti ECMiga koostöös ilmunud “Arvo Pärt. The Deer’s Cry” Eesti aasta klassikaalbumiks, lisaks sai see Prantsusmaal Diapason d’Or’i auhinna ja oli BBC Music Magazine’i ning Taani raadio aastapreemiate nominent. Möödunud kevadel ilmunud Cyrillus Kreegi loominguga “The Suspended Harp of Babel” on aga Eesti aasta klassikaalbumi nominent.
“Meile on Kreek ju hästi teada helilooja, Eicher polnud temast midagi kuulnud. Ometi sõitis ta salvestusele Issanda Muutmise kirikusse kohale ja sai vapustuse. Pärast uuris kannatamatult lapseliku vaimustusega, et kas saaks juba salvestused kiiremini kokku lõigatud, sest tal on kombeks kogu algmaterjal isiklikult läbi töötada.”
Kreegi esitamisel on välja kujunenud teatud standardid, aga nimetatud albumil tahtis Tulve helilooja värve kahjustamata väljuda koorikesksest nägemusest. Seetõttu valis ta muusikalisteks kaaslasteks Marco ja Angela Ambrosini nyckelharpal (rootsi rahvapill – K.E.) ning Anna-Liisa Elleri kandlel.
“Marco töötas parituurid läbi Kreegi maailma tundmata ning komponeeris mõned huvitavad eelmängud koraalidele. Minu jaoks sai sellega Kreegi maailm hoopis teistsuguse sära, kuigi tema maailm säraks üksi ka. Meil polnud eesmärki teha kramplikult teistmoodi, aga tekkis loomulik soov uutmoodi läheneda.”
Ühe vahepalana tõi Ambrosini sisse isegi prantsuse helilooja Guillame de Machaut’ lihtsa, kuid imelise laulu. Tulve toob esile ka Kadri Hundi ulatuslikud ja huvitavad soolod ning õigeusu preestrina tegutseva Sakarias Jaan Leppiku liturgilised retsitatsioonid. “Kui Jaani osa salvestasime, istus Eicher mu kõrval ning kuulas suu ammuli. Kuigi ta on maailmas palju näinud ja kuulnud, siis Jaan, kes laulis just nõnda, nagu ta seda teeb igal liturgial preestrina, rabas Manfredi oma siiruse ja sõnulseletamatu emotsiooniga, mida võiks lühidalt kokku võtta sõnaga “palve”.”
Märkamine on oluline
Kreegi eestikeelne album on üllatuslikult välismaalasi kõnetanud, Tulve on saanud igalt poolt maailmast tänukirju ja BBC Music Magazine valis selle möödunud aasta parimate plaatide hulka.
“See annab tunnistust, et millest meie väga peame ja mis on meile väga kallis, tekitab samu tundeid ka teistes. Ja kui plaat on kusagil nomineeritud, on neid inimesi palju. Eks see ole veidi naljakas, et võitja kõrval vajuvad teine ja kolmas unustusse. Võit ongi kohati ajakirjandusele olulisem. Meie jaoks on tähtis, et oma muusikaga suudame kellelegi midagi pakkuda, olgu selleks siis rõõm, lootus või lohutus.”
Ei ole saladus, et Eestis saab räpiplaadi ilmumine esiuudiseks, klassikalise muusika albumil on selleks vaja ei vähem ega rohkem kui Grammyt. Klassikaline muusika lihtsalt jääb nurga taha, sest toimetustes arvatakse, et kuulajaid on vähe. Aga professionaalne kriitika, (mitte segamini ajada pealiskaudse arvamuse avaldamisega), on tegijatele väga vajalik tagasiside.
“Muidugi on tore, kui keegi sinu vaeva märkab ja kui kiidetakse. Eestis püütakse sageli ikka ka vigu leida ning suure pildini ei jõuta, aga on ka neid, kes täpselt tajuvad, mida muusikud öelda on tahtnud. Inimesed laiemalt, rääkimata lauljatest, ei ole ju ideaalsed, ikka juhtub midagi.”
Tulve enda üks suurimaid elamusi pärineb aastate tagant prantsuse barokkansambli Les Arts Florissants kontserdilt. “Suurepärane tenorist solist laulis täiesti lummavalt ning ühtäkki jõudis emotsionaalse plahvatuse tulemusel mingi pika ornamendiga täiesti teise helistikku. Inimesed saalis olid hullumas, tõusid püsti ja karjusid, sest neid rabas just see emotsioon, mis tõstis kõigil kupli paigast ära, kaasa arvatud see solist ise. Nii muusikalises kui emotsionaalses plaanis oli see erakordne kogemus. Kuidas sa siis pärast kirjutad, et inimene eksis nootidega – ei kirjuta ju. Seepärast ongi kontserdid nii huvitavad.”
Möödunud kevadel õnnestus Tulvel koos heliloojast abikaasa Helenaga maakodus Setumaal jälgida, kuidas pungadest saavad õied ning saabub kevad ja saabuvad linnud, kõik tärkab ning elu hakkab vohama. Epideemiat oli tema hinnangul ideaalse suurusega riigis nagu Eesti, kus loodusesse minek linnastki kerge, palju lihtsam taluda.
“Tänapäevaste tehnoloogiliste võimaluste juures ei pea me elama suures kuhjas koos. Inimesed on palju loomingulisemad ja võimekamad kui neil on võimalus olla privaatselt maamajakeses ja siis tulla korraks linna olulisi asju ajama. Meil võiks olla parem side keskustega. Mulle üldse ei meeldi kõige kogunemine Tallinnasse, elu oleks palju väärtuslikum kui saaksime elada näiteks Võrumaal ja kiiresti aeg-ajalt linnas käia.”
Käesoleva aasta esimene poolt tõotab tulla vaikne ja seda aega kasutab Vox Clamantis salvestamiseks, tegevusi jagub, ideid ja plaane ka, aga neist ei taha Tulve veel pikemalt rääkida. Ta loodab siiski, et aasta teises pooles hakkab kontserttegevus uuesti üles soojenema. “Kontserdid on seotud suurte riskidega, eks paistab, paljud korraldajad üldse alles on. Peame lootma, et uuesti elule tõuseme. Maailm on kindlasti muutunud. Aga suurem osa meist on sõna otseses mõttes ellu jäänud. See järelemõtlemise kriis on siiski suhteliselt leebe.”
**
Jaan-Eik Tulve (30.09.1967)
Muusikukarjäär algas punkansambli Vennaskond basskitarristina Lõpetanud Tallinna Konservatooriumi koorijuhina (1991) ja Pariisi Rahvusliku Kõrgema Muusika ja Tantsu Konservatooriumi gregooriuse koori dirigeerimise eriala (1993)
1996. aastast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia gregooriuse laulu õppejõud
1990ndatest on dirigeerinud Pariisi Gregoriaani Koori, teinud koostööd mitme kloostrikooriga Euroopas ja andnud gregooriuse laulu kursusi.
1993. aastal asutas Pariisis ansambli Lac et Mel ning 1994. aastal Pariisi Gregoriaani Koori naisharu. 2004-2013 korraldas mõttekaaslastega juudi süvakultuuri festivali “Ariel”.
1996. aastal asutas Tulve Tallinnas ansambli Vox Clamantis ning on tänaseni kollektiivi kunstiline juht ja dirigent. Vox Clamantisega on gregooriuse laulule ja varajasele muusikale lisaks esitanud palju Eesti heliloojate loomingut ja tellinud uudisteoseid, samuti teinud erilisi piire ja žanreid ületavaid programme mitmesuguste kollektiividega.
Vox Clamantisega on Tulve lisaks ECM Recordsile salvestanud muusikat Eesti Raadiole ja plaadifirmadele Arion ja Mirare ning pälvinud heliplaatide eest kõrgeid tunnustusi.
2014. aastal omistati Vox Clamantisele koos Tõnus Kaljuste ning mitme teise kollektiiviga Grammy Arvo Pärdi muusikaga albumi “Adam’s Lament” eest.
Lisaks Vox Clamantisele on dirigeerinud Eesti Rahvusmeeskoori, Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Helsingi Kammerkoori, ansamblit Hortus Musicus, Tallinna Kammerorkestrit, Pärnu Linnaorkestrit jt.
Kõrgete muusikaliste saavutuste eest on Tulve saanud preemiaid ja autasusid, sealhulgas Valgetähe V klassi teenetemärgi 2007, Eesti Kultuuripreemia 2013, Belgia Kuningriigi ja Prantsuse vabariigi ordenid ning tiitli Aasta Muusik 2017.
Albumiga “Cyrillus Kreek. The Suspended Harp of Babel” on Vox Clamantis, Jaan-Eik Tulve, Anna-Liisa Eller, Angela Ambrosini ja Marco Ambrosini Eesti Muusikaauhinnad 2021 Aasta Klassikaalbumi nominent. Võitja selgub neljapäeval, 28. jaanuaril.
**
