Austrias astus Salzburger Festspielel paljude teiste kuulsuste seas tänavu üles ka meie naaberriigist Lätist pärit maailmakuulus metsosopran Elina Garanča. Tegu oli G. Donizetti vähemtuntud ooperi “La Favorita” kontsertettekandega, partneriks Juan Diego Flórez. Intervjuu on antud portaalile belcanto.ru ajal, kui Garanča külastas St. Peterburi, et osaleda 27. mail linna auks pühendatud kontserdil. Intervjueeris Jekaterina Beljajeva.
Kas te olete kursis, et vene muusikaväljaanded, eriti aga internetiportaalid jälgivad väga tähelepanelikult teie käekäiku? Miks te nii harva Venemaal esinete? Teil on suurepärane vene keel ja tuhandete kaupa austajaid.
Kui ootamatu, ma tänan! Ma ei teadnud, et minu tegemised nii korda lähevad. Aga vene keel võiks mul parem olla, praktikat on vähevõitu. Ma armastan väga vene ooperimuusikat, olen mõelnud, et võibolla tasuks teha Met-is Marina Mnišeki rolli (Mussorgski “Boriss Godunov”), kuid konkurents on kõva. Vene metsosoprani repertuaar on kirjutatud “tumedamale” häälele, minu häälele sobib paremini itaalia-prantsuse repertuaar. Aga aeg läheb ja hääl muutub.
See on teie esmakordne Peterburi külastus? Kas tõesti pole teid varem kutsutud?
Teate, raske öelda. Me, lauljad, pole üleliia hästi kursis, mis meie selja taga toimub, agendid pidevalt korraldavad midagi. Tean vaid, et üks kord pakuti tõesti Peterburi kontserti, aga tol hetkel ma kahjuks ei saanud. Võibolla on olnud ka teisi pakkumisi, kus agendid vaatasid kalendrisse ja nägid, et ma olen kinni. Ka nii võis olla.
Mis hetkel sai teist “hispaania” ekspert, kui nii võib üldse öelda?
See kõik on seotud minu esimese “Carmeniga”. Ma lubasin endale, et enne kui laulan Carmenit, külastan kõiki temaga seotud kohti – Sevilla, Granada. Vaatan elu-olu Andaluusias. 2007. aastal reisisime koos abikaasaga, Carmeni “kohad” on lähedal nendele paikadele, kus elavad tema vanemad. Ta (Karel Mark Chichon – dirigent) sündis ja kasvas Londonis, kuid tema juured on Gibraltaril, mis tähendab segatud verd – itaalia, hispaania, inglise ja ladinaameerika. Samuti sõitsime mustlaste juurde mägedesse, et jälgida nende elukorraldust, kuidas nad elavad, kuidas tantsivad.
Miks tuli “Carmen” teie ellu just 2007. aastal, mitte varem ega hiljem? Kas teie elus on kõik läbimõeldult planeeritud?
Muidugi mitte. Tihti on nii, et metsosopranid alustavad bel canto repertuaarist, sest Mozart ja veidi hilisem bel canto on häälele mugav ja kasulik. Kuid mingil hetkel hakkad igatsema millegi muu järele, tekib rutiin. Ma ei taha öelda, et rutiin on midagi halba, see on tegelikult omamoodi kaitsetsoon. Kogemus toob kaasa rutiini. Tundsin ära hetke, mil pidin “Carmenit” laulma. Ja kui seda lõpuks tegin, siis Carmeni maailm imes mind oma põhjatusega endasse. Selles kangelannas on alati midagi, mida avastada. Arvan, et Carmen on rutiini vastand.
Jätkates rutiini teemal, küsiksin teie varasema väljaütlemise kohta. Nimelt ühes oma viimastes intervjuudes olete öelnud, et peale teise tütre sündi ei pöördu enam “püksterollide” juurde tagasi. Kas see on samuti seotud rutiiniga või peitub põhjus mujal?
Vaadake mind, no mis poiss ma enam olen, kahe lapse emana? Peab vormi kuulama! See on muidugi nali. Kuulama peab häält. Kui sa oled 20 ja veidi peale, siis sa laulad lõputult neid Mozarti poisikesi. Oled laval krahvinna kõrval, õpid temalt, armud järjekordselt, sind võlub ta meisterlikkus, kogemus, ilu. Pean siin silmas Cherubino rolli. Aga kui sul on seljataga juba 30 eluaastat ja 50 lavaleastumist “Figaro pulmas”, siis hakkad läbi põlema, ootad elult midagi rohkemat. Peale esimese tütre sündi laulsin mõned korrad püksterolli Mozarti “Tituse halastuses” ja veel mingis ooperis, mida hetkel ei mäleta. Tulles peale etendust garderoobi, valdas mind rahulolematus. Näis, et üks vaatus jääb puudu. Seda on keeruline seletada. Tundsin nii füüsilist kui psühholoogilist painet. Lauljad, nagu minu kolleeg Susan Graham või veidi vanemad Brigitte Fassbaender, Christa Ludwig, nad on elanud ja elavad õnnelikult edasi koos oma püksterollidega, kui nii võib öelda. Aga mina tahan oma portreteeritavat armastada, kuid kui armastus on hääbunud…Ma tunnen, et suudan edasi anda rohkem, kui seda on poisikeste tundemaailm.
Olete öelnud, et võib-olla panete end proovile ka soprani rollides. On see päevakorras?
Ei, vastupidi. Minu hääl on nüüd niiöelda oma koha leidnud, asun hetkel täpselt metsosoprani ja soprani vahepeal. Sellises üleminekukohas asuva hääle jaoks on ideaalne roll näiteks Romeo Bellini ooperis “Capuletid ja Montecchid”. Planeerisin sel aastal isegi laulda seda rolli, kuid proovides taipasin, et on veel liiga vara. Eriti Bellini jaoks. Tuleb puhata, välja magada, olla oma “uue häälega” isekeskis. Hetkel on mulle jõukohane laulda aariaid kontsertidel, laps on alles pooleaastane. Suvel peaks aset leidma minu debüüt Donizetti “Favoriidis” kontsertettekandena.
Millised on teie tulevikuplaanid?
Oodatuim sündmus minu jaoks on Santuzza roll (Mascagni “Talupoja au”) järgmisel hooajal Milanos. Turiddut laulab Jonas Kaufmann. Proovisime endid selles ooperis Baden-Badenis, lauldes erinevaid stseene, nüüd tahaks laulda koos tervet teost. 2-3 hooaja pärast astume Jonasega koos üles ka Verdi ooperis “Don Carlos”, mina Eboli rollis. Plaanides on veel Saint-Saënsi “Simson ja Delila”, Donizetti “Maria Stuart”. Minuga jäävad endiselt ka “Carmen” ning Donizetti “Anna Boleyn”, Massenet “Werther”, neist ma ei loobu. Ja muidugi Donna Elvira. See on viimane Mozarti roll, mida tahaksin proovida. Valmistasin teda ette La Scala jaoks, aga laulda siiski ei jõudnud, kuna läksin dekreeti.
Kas teile meeldib laval olla “ainus diiva”?
Ei, mitte mingil juhul. Olen meeskonna inimene. Tahan laulda parimatega parimaist. Tahan õppida oma kolleegidelt, näha ja kuulda tugevaimaid. Olen täielikult tervemõistusliku konkurentsi poolt. Pole kunagi aru saanud diivadest, kes ümbritsevad end pidevalt nõrgemate lauljatega. See on minu jaoks mõistetamatu.
Kas teie elus on olnud hetk, kui tunnete kahetsust, et pole sündinud sopranina?
Mitte kunagi. Kõik need vaesed Gildad, Violettad ja Ameliad, kes ooperi lõpus surevad, tekitavad minus segadust. Teine äärmus on muidugi enda hääletüüp – kord poisike, kord mees, kord võimukas naine või ajalooline persoon, mis siin rääkida. Eks see ole seotud ka temperamendiga.
Paljud teie rollidest on ju pahatahtlikud ja õelad?
Jah, vastab tõele. Näiteks Amneris. Unistan selle rolli laulmisest, hääles on kõik vajalikud noodid olemas, kuid pole veel piisavalt küps. Tuleb kasvada.
Tulgem veelkord tagasi “Carmeni” juurde. Teie kangelanna on ebatüüpiline, ettearvamatu. Või ma eksin?
Carmenit laulda on väga raske, ta pole ainuüksi ooperi kangelanna, vaid ka naise üldnimetus. Kõik arvavad, et nad teavad, milline Carmen olema peaks, kuidas tea peaks käituma ja kuidas välja nägema. Kuid meie, artistid, külastades erinevaid maid, näeme, kui erinevalt inimesed endale Carmenit ette kujutavad. Kuidagi on vaja leida ühine kõlapind. Ma püüan näidata “autenset” Carmenit, mitte seda naist, kelle kuju sündis raamatus. Usaldan eelkõige enda tähelepanekuid, mida tegin mustlaste keskel olles.
Püüdke palun iseloomustada Carmenit oma sõnadega, oleks väga huvitav.
Carmen on nagu tennisepall, keda on võimatu püüda. Temast ei saa kinni haarata. Ta on alati erinev, nagu kaleidoskoop. Mäletate, lapsepõlves meeldis meile läbi kaleidoskoobi vaadata. Iga sekundiga avanes uus vaatenurk, alati kordumatu. Väär ettekujutus Carmenist tuleb inimeste triviaalsest arvamusest mustlaste kohta. Nad võivad olla peenetundelised, õrnad, elavad, tantsulised. Näiteks nende sirge, sihvakas selg. See on nende enneolematu uhkuse tunnus. Nad on looduse poolest uhked inimesed. Carmen on selline. Aga tema vulgaarsus, ulakus, brutaalne seksuaalsus, see on laenatud. Muidugi, ka need omadused iseloomustavad teda, kuid alles pärast õrnust ja haavatavust. Ennekõike on Carmen laps, kelle üle võib naerda ja keda peab ka lohutama. Esimese redaktsiooni habanera, mis ooperi lõppversiooni ei jõudnud, näitab Carmenit hoopis teises valguses. Kui Bizet oleks selle habanera alles jätnud, siis Carmeni kuju oleks arenenud hoopis teises suunas.
Teie kirg Hispaania vastu, kust on see pärit? Kas abikaasa kaudu?
Ei, see on mul emast. Talle meeldis väga hispaania heliloojate looming, De Falla, Villa-Lobos jt. Olen selle vaimsuse sees üles kasvanud. Hiljem kohtusin Riias oma tulevase abikaasaga, mulle tutvustati teda kui inglise maestrot, kes aitab mind sooloplaadi salvestamisel hädast välja. Algselt valmistasime materjali ette A. Viljumanisega, kuid tal ei õnnestunud kahjuks tähtaegadest kinni pidada. Nii ilmuski minu ellu Karel Chichon.
Kas see oli armastus esimesest silmapilgust?
Ma usun küll. Mitte muidugi nii nagu romaanides kombeks. Istusin saalis, ootasin ning närveerisin kõvasti. Chichon jäi hiljaks. Jõudsin juba sada korda kahetseda, et olin nõus lindistama mulle tundmatu inglise dirigendiga. Peale selle ma ei armasta inimesi, kes hiljaks jäävad. Aga tema omakorda ei kiirustanud, mõeldes, et astub saali ja seal ootab teda aastates primadonna. Uks avanes ja ma tahtsin kuidagi oma rahulolematust väljendada, kuid sisse astus kena imposantne mees. Ta lähenes mulle ja naeratas. Peast käis läbi mõte: “sellise mehega võiksin küll abielluda.” Sealt saigi kõik alguse.
Kus asub teie kodu, Hispaanias või Riias?
Põhiline elukoht on meil Sevillas. Samuti ostsin Lätisse maja, et oleks koht, kus aeg-ajalt saaks meie pere kokku. Hispaanias tunnen end täiesti koduselt. Mulle meeldib keel, inimesed, toit, traditsioonid, ellusuhtumine. Inimesed on seal lihtsalt õnnelikud ja tänulikud, sest päike tuli välja, sest nad näevad sinist taevast. Jumal andis neile võimaluse olla koos, andis neile toidu. Olen elanud Saksamaal ja Austrias, midagi sellist pole ma varem kusagil kohanud.
Kas olete valmis zarzuelat laulma?
Ei, mitte veel. Ma räägin, suhtlen, kirjutan, kuid laval tuleb osata ka improviseerida selles keeles, milles laulad. Esialgu on veel raskusi. Oletame, et unustan mingi sõna, siis on teda võimalik asendada teisega. Kuid kui sa lihtsalt tuubid partii pähe, siis sa pole võimeline seda tegema.
Seega on teie, nii nagu ka Jonas Kaufmanni jaoks tähtis osata keelt, milles laulate?
Muidugi. Mul oli üks juhtum “Roosikavaleris”, peale mida otsustasin surmkindlalt hakata keeli põhjalikumalt õppima. Püüelda automaatsuse poole. Kui ma tulin Saksamaale, laulsin Frankfurdis, siis rääkisin saksa keeles päris hästi ja arvasin, et olen juba adapteerunud. Jõudis kätte aeg laulda Octaviani “Roosikavaleris”. Nagu tavaliselt, lugesin põhjalikult läbi libretto, tõlkisin kõik autori remargid, tundsin lavastust läbinisti. Kõik läks suurepäraselt, laulsin mitu etendust, kui ühel hetkel unustasin repliigi ja ajasin kõik sassi. Te ei kujuta isegi ette, millist hirmu ma tundsin. Ma ei leidnud sõna, millega asendada peastlennanud fraasi.
Lied-i õhtutel kehastute ümber esitatavate laulude kangelannaks?
Loomulikult. Näiteks Schumanni “Naise elu ja armastus”. Kuidas on seda võimalik laulda ilma ümberkehastumiseta? Luule räägib ju konkreetsest naisest. Ta tunneb, mõtleb, reageerib, kurvastab, rõõmustab, lõbutseb, on meeleheitel.
Kas pidev ümberkehastumine teie enda isiksust ei hakka segama?
Tuleb osata end sisse- ja väljalülitada. Tunda Stanislavski süsteemi ja välja töötada enda süsteem, see aitab palju. Siis on sinu rollides alati midagi täiesti uut, hetkelist ja samas on suuremat tervikut, üldist, juba sissetöötatut.
Ei saa jätta küsimata lavastajate kohta. Kas teile meeldib töötada tugevate lavastajatega?
Ma armastan lavastajaid-intellektuaale, kellega tekib dialoog, ideede vahetus. Ma ei loobuks ühestki produktsioonist seepärast, et lavastaja on ebameeldiv, vaid võtaksin seisukoha, üritaksin rolli paremaks teha, teda enda järgi kohandades. Ma suhtlen oma kolleegidega, vahetame kogemusi, usaldan sõprade arvamust. Kui lavastaja kohta info täielikult puudub, sõidan ise kohale tema lavastusi vaatama, et olla prooviperioodiks valmis. Radikaalsed lavastused mulle üldiselt meeldivad. Üks minu armastatumaid lavastajaid on Martin Kušej. Ta on ootamatu, sügav.
See on ainult positiivne, kui inimene läheb koju, mõeldes mitu päeva tagantjärele, milles oli ooperi iva. Kui vaatajale mingeid ideid ei pakutud, siis ta unustab etenduse. Tavaliselt ma jagan ooperid kaheks – ühed, mis vajavad interpretatsiooni ja teised, mida tasub ette kanda traditsionaalsel viisil. Mozarti oopereid võib lavastada igas võtmes, aga näiteks “Aida” on mulle lähedasem vanamoodsalt ja kostümeerituna. Samuti “Roosikavaler”.
Kas te kinos tahaksite üles astuda?
Tahaksin, kuid tean juba, et see pole minu ala. Mul oli kogemus “Carmeniga”. Kümme väsitavat duublit. See on hoopis teine amet ja üldsegi mitte nii meeldiv. Olen näinud kino pahupoolt ja ega rohkem ei soovi sellega kokku puutuda. Ma näen, kui hästi näiteks mängib Di Caprio ja sageli mõtlen, milline hind on igal stseenil, kuipalju unetuid öid ja agressiivsust.
Kui teist poleks lauljat saanud, millise elukutse oleksite valinud?
Omal ajal tahtsin näitlejaks saada, aga õnneks mind ei võetud. Kui oleks võetud, oleksin pikemalt mõtlemata suitsetama hakanud ja oma hääle ära rikkunud. Lapsepõlvest peale õppisin muusikat, sunniviisiliselt. Oleksin tahtnud mängida flööti või saksofoni, kuid vanemad käisid peale, et õpiksin klaverit. 12 aastat tegelesin sellega, mis mulle ei meeldinud. Kui mu teatrikatsetus läbi kukkus, otsustasin, et hakkan tegelema suhtekorraldusega teatris või proovin kultuuriatašee ametit. Teatraalsus on mul veres. Kuidagi juhtus aga nii, et hakkasin laulma. Ja kui kooris lauldes öeldi, et mul on šanss, hakkasin kiirelt õppima.
Kodumaale tõmbab?
Tõmbab, mida aeg edasi, seda rohkem. Vanem tütar jumaldab vanaemaga koosolemist, talle meeldib läti keeles rääkida. Viimasel korral käisime kõik koos nukuteatris “Kolme põrsakest” vaatamas. Äraütlemata tore oli. Hea, kui on koht, kuhu tulla.
Tõlkis: Hele-Mai Poobus
