“Lauljad toovad mulle liha ja munad, mis palka ma ikka oma töö eest saama peaksin.” See lause ühe Paide dirigendi intervjuust Aktuaalsele kaamerale oli Hirvo Survale äratuskella eest. “Me elame endiselt keskaja naturaalmajanduse tingimustes. Samas on teada, et vähem kui kümne aasta pärast ei jätku meil enam koorijuhte, sest vanad kaovad eest ära, noori aga selline eluviis ei motiveeri.”
Äsja taas Eesti Kooriühingu esimeheks valitud Surva on tegelikult juba kakskümmend aastat mõttekaaslastega koostöös tegelenud koorijuhi professiooni teadvustamisega. Siiski leidub endiselt veel praegugi arvajaid, et dirigendid veedavad õhtuti koori ees vehkides lihtsalt mõnusalt aega ning selle eest tasu maksta ei ole vaja.
“Õnneks hakatakse vaikselt aru saama, et see on tõepoolest päriselt ka töö. Entusiastidele, kes kõige kiuste meie rahvuskultuuri alustalaks olevat kooriliikumist elus hoiavad, tuleb tagada ametlik inimväärne sissetulek.”
Ametliku palgasüsteemi loomise esimeseks sammuks sai omal ajal kutsekomisjon, mille kaudu saab koorijuht taotleda kutsetunnistust. See ei rõõmustanud sugugi kõiki. “Vastureaktsioone oli palju, sest ega keegi uskunud, et kutsetunnistusest kasu on.”
Dirigentidele sotsiaalseid garantiisid puudutavad läbirääkimised olid keerulised ja aeganõudvad, tagasilööke palju. “Nii kui ühe ministriga saime jutud selgeks räägitud, kukkus valitsus ja uuega tuli kõigega otsast alustada.”
Möödunud kevadel võttis aga kultuuriminister Tõnis Lukas palgatoetuse enda südameasjaks ning süsteem on tänaseks pisitasa toimima hakanud. Lihtsalt lahtiseletatult tähendab palgatoetus seda, et koorijuhi tööandja saab taotleda riigilt palgalisa, mis katab kogu maksude osa ning moodustab seega poole töötasust. “Kõik on võtnud tohutult aega, sest see on paljudele keeruline ülesanne – seni on üsna suures hulgas makstud ümbrikupalka, dirigentidel ei ole isegi töölepinguid. Tegeleme nõustamisega ja küll kõik paika loksub.”
Surva loodab, et tööalane kindlus meelitab kooriliikumise juurde noori dirigente. “Ma loodan, et uus süsteem annab noortele tulevikuks kindluse ja toob nad dirigeerimist õppima. Ega aktivistid ole kusagile kadunud – kel pisik sees, töötab edasi. Aga laulupeo traditsiooni jätkumiseks on oluline uue põlvkonna kasvatamine.”
Koorid ei ole riiulifirmad
Surva on uhke, et Eestis on väga palju tublisid tegijaid, kes veavad kogu südamega kohalikke koore ja laovad niimoodi laululiikumise alusmüüri. “Niimoodi hoitakse kogukonda ja tekitatakse ühine meel ning ühtsustunne. Lisaks luuakse tasakaalupunkt, sest inimestele on teada koht, kuhu tulla ning keegi, kes nendega tegeleb. Sellega omakorda ravitakse inimeste hingi.”
Just inimhingede eest hoolt kandmine on Surva arvates puhtast noodist tähtsamgi. Ta ei taha sekkuda poliitikasse, kuid imestab, miks kohalike omavalitsuste tasandil ei ole aru saadud, et inimesi võiks märgata, pealegi on tegemist ju valijatega.
“Laulupeo rongkäiku tahavad kõik oma valla lipu alla kõndima tulla, aga vahepealne aeg? Koorid ei ole riiulifirmad, mis laulupeoks välja tõstetakse. Tuleks aru saada, et peame ühiselt panustama. Lisaks ei saa ma üle mõttest, kas kõige eest ikka peab kultuuriministeerium hoolitsema, äkki tuleks pilk pöörata hoopis sotsiaalministeeriumi poole.”
Surva teeb ettepaneku, et omavalitsused võiksid kohalikud inimesed kaardistada, nii saaks selgeks, kas näiteks kümne aasta pärast on üldse piirkonnas kedagi, kes koorilaulu veaks – ka kõige suuremad fanaatikud lähevad kunagi pensionile.
“Nende asemele tuleks leida noored tegijad, maksta neile stipendiumi, meelitada elamispaiga ning kindla töökohaga. Küsimus on ju kestvuses. Viimane aasta on näidanud, kui kultuursed on meie inimesed. Nad janunevad kontsertide ja teatrietenduste järele. Kultuur on kõige rohkem kannatanud. Lithne on midagi ära kaotada, taastada aga väga keeruline.”
Väärtushinnangud on paigas
Üldlaulupeod on näidanud, et huvi kooriliikumise vastu ja soov laulukaare alla laulma pääseda on järjest suuremad. Sama võib öelda kuulajate kohta – 2014. aasta peol kutsuti küll korraks kokku kriisikoosolek, sest rahvast oli väljakul juba liiga palju, kuid esimest korda ajaloos lõpetati piletimüük 2019. aastal. Kooris laulmise isu tekib paljudel just laulupeol saadud emotsioonidest ning nii on pärast pidusid loodud kõiksuguseid uusi koore, mis tegutsevadki eesmärgiga järgmisel juba ise lauljana kaasa lüüa.
“Kui noortest rääkida, siis nende väärtushinnangud on paigas ja pole nad nii hukas midagi. See seltskond, kes laulab või tantsib, jõuab veel ka sporti harrastada. Nemad on harjunud lapsest peale ise logistikaga tegelema ja võtnud oma tegevuste eest vastutuse.”
Vastutust oma kollektiivi ees, ükskõik, on selleks koor või tulevikus töökoht, peab Surva üheks olulisemaks väärtuseks, mida oma kooripoistele ellu kaasa tahab anda. “Sa ei tohi oma kollektiivi alt vedada ja koorist saavad nad endale sõbrad kogu eluks.”
Tänavu juba 50. sünnipäeva tähistavas rahvusooperi poistekooris on kaks reeglit: proov algab vaikusest, sest müras muusikat luua ei saa ning välisreisidel üksi linna peale minna ei tohi. Surva meenutab siinkohal kerge muigega kontsertreisi Moskvasse, kus üks poistest otsustas siiski hästi kiiresti hotelli kõrval asuvas poes ära käia. Kaupluse poole joostes kukkus aga endale lahtise luumurru. Pärast sekeldusi miilitsaga ja tohutut bürokraatlikku jama, sai peadirigent lõpuks haiglas operatsiooni ootavat last vaatama. “Ta hüüdis juba kaugelt palun vabandust, ma ei te enam kunagi nii. Valutav käsi oli teisejärguline.”
Kui mõned aastad tagasi Hiinas pikal reisil käidi, selgus, et kogemata on ostetud piletid valele kuupäevale. Pärast vaevalist asjaajamist ja kohalike tähtsate ametnike kaasamist mahutati ligi 70-pealine seltskond kuidagi rongi siiski ära. Järngevad viis tundi tuli veeta põrgukuumuses seistes, et seejärel otse lavale minna. “Lapsed on nutikad – nii mõnigi sai dramaatilise näoilme eest endale kasvõi hetkeks istekoha. Enne kontserti pidasin kihutuskõne, poistel oli adrenaliin laes, meeskonnamäng hakkas tööle ja andsime ühe parimatest kontsertidest.”
Ühtki väärtushinnangut ei saa lastele selgeks teha vitsaga. “Kui tahad, et üldse midagi sünniks, tuleb luua turvaline keskkond, kus neil on hea olla ja kuhu nad tahavad tulla. Karm tuleb mõnikord olla, aga siis ausalt karm. Ma vihastan ka, aga poisid teavad, et kahekümne sekundi pärast on äike kadunud.”
Surva teab, et tema koorides laulvad lapsed peavad teda ka isaks, vanemaks vennaks ja sõbraks ning see paneb tema õlgadele tohutu vastutuskoorma. “Iga mu sõna ja liigutus ju loevad. Vastutame me kõik, kes me seal süsteemis töötame. Aga kui midagi juhtub, vaadatakse ikka mulle otsa. Keegi peab olema see lõplik vastutaja.”
Surva peab väga oluliseks, et noored ei unustaks neid, kes olid enne. Just seetõttu hoitakse elus mälestust ühtviisi nii Gustav Ernesaksast, Venno Laulust kui Roman Toist. “Meelespidamine on tähtis ja minu märksõna on ka hoolimine. Ennast ei pea esile tooma, vaid nägema kõrvalolevaid.”
Surval on raske meeleliigutust varjata, kui meenutab 2016. aastal Kanadas toimunud Toi 100. sünnpäeva, mil legendaarsele dirigendile rahvusooperi poolt kingituseks taktikepp viidi. “Ma palusin tal dirigeerida Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. Ta tõusis selleks ajaks ratastoolist koori ette püsti. See oli nii emotsionaalne moment, et poisid ei suutnud laulda. Sellised hetked jäävad neid saatma terveks eluks ning neist ei saa tulla halvad inimesed.”
Musikaalsus on põhiline
Rahvusooperi poistekooris laulmine on populaarne, ainuüksi kontsertkooris on üle saja liikme. Väljastpoolt satutakse koori harva, sest eelkoorides valmistatakse lauljaid vajalikeks nõudmisteks ette. “Otse tulijal peab olema väga hea häälematerjal ning nooti tuleb tunda. Kõige olulisemaks pean ma siiski musikaalsust, kõike muud saab arendada.”
Repertuaari valides mõtleb Surva ennekõike instrumendile ehk häälele, mida kasutab ning kuidas sedagi arendada. “Kui hooaja lõpus poistelt uurida, mis neile aasta jooksul kõige rohkem meeldis, siis tuuakse alati esile see, millest oli kõige raskem läbi pureda.”
Dirigendina eelistab ta ennekõike eesti klassikat, sest oma muusikat tuleb maailmale näidata. Loomulikult peab muusika teda ennast puudutama või liigutama, emotsioone tekitama, siis tulevad ka lauljad kaasa. “Teksti muusika taga pean väga oluliseks, see on vokaalmuusika alus. Eesti keeles laulmine ei ole lihtne. Seetõttu alustame teksti lugemisega, õpime rõhuasetust ja tajume fraaside teket. Lisaks tuleb näiteks vaimuliku muusika puhul sisu lahti seletada, sest laulja peab teadma, millest ta laulab.”
Survale meeldib õpetada ja noorte inimestega tegeleda, sest nende muusikalist ja inimlikku arengut on äärmiselt põnev kõrvalt vaadata. “See on nii huvitav, kuidas nende hinnangud ajas muutuvad ja väärtused esile tulevad.”
Muusikuks saamise eelduseks peab ta lisaks musikaalsusele südame ja mõistuse koostööd. “See tuleb ruttu välja, kui sul südamest midagi anda ei ole ning publikule valetada ei saa. Tehnilised ja teoreetilised teadmised on võimalik juurde õppida. Tihti öeldakse, et õpilased lähevad oma õpetaja nägu. Ma ei tea, kas see dirigentide puhul just kõige parem on, oluline on leida ikka oma käekiri ja minek, aga väärtusi, mida õigeks pean, tahan küll edasi anda.”
Surva dirigeerib Rahvusooper Estonia poistekoori ja noormeestekoori, veab juba üle kümne aasta Eesti Rahvusringhäälingu segakoori, aasta eest võttis teha ka Tallinki naiskoori. Ei salga, et töö poistekoori juures on siiski kõige hingelähedasem.
“Täiskasvanud on valmis, lapsed aga pehmest savist, mida annab voolida. Seal ei mandu ma inimesena ära, sest olen kogu aeg muutumises – uued lauljad tulevad ju peale. Kohati tundun endale küll dinosaurusena ja mõtlen, kaua ma sellega veel tegelen. Nii palju peaks endal tarkust olema, et õigel ajal mantlipärija leida. Mõtteid sel teemal ikka on.”
See ei tähenda, et ta pensionile minema hakkaks. “Millal meie erialal see aeg üldse tuleb. Nii kaua kui vaimu ja tahtmist on, ma oma asja ajan.”
Ootamatu puhkus
Eelmiseks kevadeks oli Surva enda sõnul nii maha jooksnud, et tundis ausalt öeldes pandeemia tuleku üle isegi heameelt. “Ma lihtsalt ei jaksanud enam, aga ära öelda ka ei osanud. See aeg tõi kaasa uued tahud ja teadmise, et tänu tehnikale on võimalik isegi kooriproove kusagil looduses teha. Inimkond tõmbas küll pidurit, isegi õhk ja veekogud läksid puhtamaks, aga praegu paistab, et ega see mõtlemist muutnud.”
Surva veetis möödunud suve kodumaal ringi rännates ja aasta lõpus kolis maale elama. Kasvatas ise seemnetest kasvuhoonesse taimed, niidab muru ja hoolitseb lillede eest ning küpsetab leiba. “Maapoisina hakkan nagu juurte juurde tagasi tulema ning tunnen end siin märksa paremini kui linnas. Kui ikka korraks paned käe mulda, kuuled linnakära asemel käo kukkumist ja partide prääksumist, on süda kuidagi rahul.”
Kuigi uues jõeäärses kodus eelistab ta vaikuse või looduse kuulamist, ei ole muusika tema elust kusagile kadunud. “Minu lemmik on endiselt Queen. Lisaks olen päris palju hakanud aega barokkmuusika seltsis veetma. Barokk – rock – siin on ju mingisugune seos.”
Lisaks dirigendi- ja õpetajatööle tuleb aega leida Eesti Kooriühingu esimehe, Eesti Koorijuhtide Liidu ja Eesti Meestelaulu seltsi juhatuse liikme staatusega seotud tegevusteks. “Kõik on omavahel seotud ja tegutsen kooriliikumise arengu nimel ja ajan sama asja erinevatel tasanditel.”
Dilemma, kuidas kogu aeg andes ise ellu jääda, on teda saatnud terve elu. Ei üllata, et seltskonna hing vajab akude laadimiseks üksinda olemise aega. “Seda aega tuleb võtta. Kui ma varasemalt tahtsin ringi sõita, siis ega ma nüüd kodust kusagile kipu. Terve elu olen selle nimel vaeva näinud, et endale nüüd nii heas energiaväljas asuvat nurgakest lubada.”
Surva teab, et viimane aasta on kogu kultuurile pannud korraliku põntsu ning tagasilöögid on meeletud ja kuidas edasine elu kulgeb, ei tea keegi. “Muretsemine ei aita, tegutseda tuleb. Minu suurimaid eeskujusid selles vallas on Tõnu Kaljuste, kes igal rindel ideid pillub ja need ka ellu viib. Aga selliseid inimesi ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt, neid tuleb väärtustada ja neile tuleb teha pai.”
Surva ise elab praegu kaasa oma õpilastele, kes lõpetavad kooli, valmistub väikesaarte laulupeoks Abrukal ning mõtiskleb, mida kõike teha Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise eriala juhtiva professorina.
“Alles minu vanuses tekib selline küpsus, et hakkad üldse aru saama, millega tegeled. Selleks on aga olnud vaja võtta aega. Lisaks mõtlen ma tänuga, milline õnn on jälle olla inimestega koos: harjutada, laulda, viia midagi ellu ja pakkuda teistele. Nüüd tahan ma pühenduda ka oma lapselapsele ning olla hea vanaisa.”
