“Loomingulisuse ja vormis hoidmise huvides on heliloojale oluline nii teose kirjutamine, ette kandmine kui salvestamine. Salvestamist on vaja loojale järelduste tegemiseks ja mõtete korrastamiseks, aga ka selleks, et teos oleks lihtsalt olemas, kuulatav ja valmis uuteks ettekanneteks.”
Eesti Muusika Päevade üks kunstilistest juhtidest, helilooja Helena Tulve, peab väga tähtsaks, et festival tellib juba aastakümneid uut muusikat. “Vastasel juhul jääksid paljud teosed üldse loomata, aga nüüd on need olemas ja ilmaruumi lükatud. Kuigi hetk, mil nende vastu tõsisemat huvi tuntakse, võib vahel saabuda mitu aastakümmet hiljem.”
Ajad on keerulised ja just seetõttu toimub kaasaegse muusika igakevadine suursündmus sel korral topeltformaadis – kui piirangud leevenevad, lubatakse publik saali, aga soovijail on võimalik muusikast osa saada ka endale sobival ajal arvuti vahendusel. Tulve ütleb, et just praegu on võimalik katsetada teistmoodi lähenemisi ja tuua muusika koju kätte ka neile, kes muidu mingil põhjusel ei saa osaleda.
“Kontserdid on küll tasuta, aga kuulajatel on võimalik tasapisi harjuda mõttega muusikuid toetada endale sobiva summaga.”
Külalised Lätist ja Leedust annavad sel aastal kontserdid oma kodumaal, aga sellel on Tulve hinnangul ka positiivsed küljed. “Saame esinemisi rikastada intervjuudega ja kontserdid jäävad mingiks perioodiks kättesaadavaks. Kuigi ühises ruumis kuulamine on tore ja ka esitajatele oluline, saab kuulajatest igaüks valida endale sobiva aja ning ei pea igal õhtul kontserdisaali kohale minema.”
On palju muusikateoseid, mis pärast esiettekannet ei pruugigi enam kõlada. Seda eriti orkestrile kirjutatud muusika puhul, mille esitamine piirdub sageli ühe või kahe korraga. Just seetõttu teeb festival koostööd Läti ja Leedu, aga ka teiste riikidega – eesmärgiks leida partnereid, kes aastate jooksul tekkinud muusikalise reservuaari vastu huvi tunneksid.
“Läbi teiste festivalide võrgustiku võiks toimuda teoste vahetus – meil on palju pakkuda ning otsime korraldajaid, kelles tekiks huvi. Vaatame praegu ka prantsusekeelse maailma poole. Skandinaavia ja Saksamaa kultuuriruum on meile kindlasti lähedasemad, aga ega me sealgi ülemäära kanda kinnitanud ole.”
Uue muusika levitamisele aitab kaasa korralik salvestus. Praegu on paremate võimaluste puudumise korral võimalik ka heliloojal endal väike salvestaja kontserdil üles panna, aga see ei ole ikka päris see. Õnneks, ütleb Tulve, hoiab Klassikaraadio esiettekannetel väga hoolsalt silma peal, teeb ülekandeid ning ei põlga ära ka noori, veel tundmatuid tegijaid.
“Klassikaraadio on tõesti muusikutele helge partner ning on tulnud isegi meie noore helilooja konkursi taha – nad panevad tähele uusi talente. Aga mida meil peaaegu üldse enam ei toimu, on korralikud stuudiosalvestused. Ja see on juba küsimus Eesti Rahvusringhäälingu juhtidele, kes strateegilisi otsuseid langetavad. Selge see, et raha on vähe, aga rahvusringhääling teenib eesti kultuuri ning peaks jäädvustama ja säilitama ka meie muusikakultuuri võimalikult laiale publikule.”
Kaasaegne ehk uus muusika on osadele kuulajatele võõras ja sellest võib olla eelarvamuste korral raske aru saada. Tulve on säärase suhtumisega kokku puutunud ja tunnistab, et tõepoolest – mõnusat äraolemist ja lihtsat meelelahutust uus muusika enamasti ei paku. “Aga inimene, kellele meeldib jalutada metsas ja kuulata linnulaulu või kes armastab istuda linnapargis ja saada osa elu häältest, saab midagi sarnast kogeda kaasaegse muusika kontserdil. Küsimus on uudishimus ja avatuses – palju keegi seda endasse laseb ja tagasi peegeldab.”
Tulve ütleb, et me kõik kuulame ja kuuleme muusikat erineval moel – kes pöörab tähelepanu vormile, kes hoopis teose faktuurile, kolmandale meenub midagi tema enda elust, neljas justkui ei kuulagi, aga ometi tekivad temas uued, ootamatud mõtted. “See on iseenda, maailma ja helide kogemise koht ja viis muusikaga koos olla.”
Õpetaja on toeks
Helilooming on eriala, mida õpitakse, ja millele pühendutakse aastaid ning ei valita kergekäeliselt ja juhuslikult. Tulve arvab, et loomiseks tuleb valmistuda juba lapsepõlves: muusikaõpinguid alustatakse enamasti varakult, õpitakse tundma instrumente ja omandatakse teoreetilisi eelteadmisi; loomise juurde toob noore inimese lihtsalt mingisugune sisemine vajadus ja eks annet peab muidugi ka olema. Helilooja elukutse on tema sõnul tõsine väljakutse, pealegi ei ole see praegu ühiskonnas eriti väärtustatud, olgugi, et selle juures on omad rõõmud ja võimalused.
“Kümneid kordi rohkem on esiplaanil füüsiliselt käegakatsuv ja müüdav. Sinna ei ole midagi parata, sest meie ühiskond on materialistlik. Aga ega me seda mateeriat ka ei pühitse, omamine on olulisem. Helilooja elukutset valides peab see inimese jaoks olema vältimatu – et teistmoodi lihtsalt ei saa.”
Ta möönab, et ega heliloojaid massiliselt iga nurga peale looma polegi vaja. “Eestis on isegi palju heliloojaid ja me koolitame neid juurde. Aeg-ajalt tekibki mul küsimus, miks me seda teeme, mis neist edaspidi saab ja kuidas nad selle ametiga üldse elus püsivad. Samas, inimene, kes suudab komponeerida, suudab nii mõndagi.”
Tulve hinnangul ei peagi tegelikult kõik heliloojaks õppinud heliloojateks saama, sest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia annab hariduse, millega inimene on omandanud oskuse teha tööd, jälgida, keskenduda ja pühenduda ehk saanud võimed, millega teha ükskõik millist tööd. Suur osa heliloojateks saanutest teeb ka loomise kõrval midagi muud, näiteks õpetavad.
“Lisaks elukutsele, oskustele ja teadmistele võiks haridus anda arusaamist, kuidas olla inimene. Inimlikud omadused loevadki kõige rohkem, muusika on vaid keel, mille kaudu midagi teha. Samuti annab hea haridus võimaluse saada ootamatutes ja uutes olukordades hakkama ning osata väljakutseid vastu võtta.”
Õpetajad peavad sisseastumiskatsetel tegema valiku, kes üldse heliloomingut kõrgkooli õppima pääsevad, aga õpetaja valivad üliõpilased endale reeglina ise. Tulve on õpetajatööd teinud üle 20 aasta, ta ise õppis Erkki-Sveni Tüüri juures ja on praeguseni jäänud helilooja ainsaks õpilaseks.
“Erkki-Sven võttis mind väga tõsiselt, nagu kaaslast, kellega kõnnitakse sama teed. Lihtsalt tema teekond oli selleks ajaks olnud pikem ja kogemusi seetõttu rohkem. Ja neid jagas ta minuga väga heldelt. Olen palju õppinud ka Erkki-Sveni võimsa energiaga muusikast, milles on korraga avatus ning kontsentreeritus. Rääkimata temast kui suurepärasest orkestratsioonimeistrist, kelle vormiline ülesehitus ja viis suurte ajaühikute jooksul pinget üleval hoida, kasvatada ning transformeerida, on lihtsalt hämmastav.”
Tüüri arvamus on siiani Tulvele väga tähtis – õpetajaga on ta jaganud oma loomingut ning saanud Tüüri põhjalikest aruteludest mõtteid, kuidas edasi minna. “Erkki-Sven on minu jaoks olnud eeskuju ka õpetamise juures – üritan isegi kaasa mõelda, toeks olla, pakkuda välja variante ja võimalusi. Ma ei näe mõtet kritiseerimisel, pigem selle, mis hästi, väljatoomisel.”
Loomine kui elukutse
Vabakutselise helilooja töö on küll privileeg, kuid kohati tekitab raskusi, et korraga tuleb olla nii iseenda peremees kui kubjas. Enese distsiplineerimise harjutamine on see, milleks peab Tulve arvates kindlasti valmis olema – tuleb ennast motiveerida ja sundida töötama ka siis, kui keegi teine seda ei tee ja raame pole. “Sest ikka tahab samal ajal põrand pühkimist või mõni asi sorteerimist, need peab aga kõik kõrvale jätma ja aega loomiseks kasutama.”
Loomeprotsessis on erinevad etapid – alguses on vaja rohkem vaikust ja rahu ning lihtsalt omaette olemist. Kui lugu on käima lükatud, on Tulve meelest vahel isegi hea istuda kohas, kus on teised inimesed, müra, helid ja energia liikumine. “Kindlasti olen ma tundlik, kuid mitte ülemäära nõudlik – olen töötanud igasugustes kohtades alates vabal hetkel klassiruumis kuni lauanurgal kirjutamiseni välja. Mulle tundub, et oma elukutse mõttes ei ole ma end siiani üldse sisse seadnud – mul pole isegi head tooli,” muigab ta. “Töötan seal, kus parajasti võimalik.”
Muusika loomisega on niimoodi, et tulebki lihtsalt maha istuda. Tulve peab enda meetodiks ruumiga kontakti saamist ja mõistmist, kus ta selles asub. Ta teab üldiselt alati, millise noodiga lugu algab, sest esimesed helid annavad end kergelt kätte. “Seda lõngakera tuleb seejärel kerima hakata, siis saabub raske punkt, millest tuleb end läbi pressida. Sel hetkel ongi vajalik kohal olla ja enda sisemist ruumi avastama hakata. Saada aru, mis seal parajasti toimub, mis on minu jaoks oluline, mis mind hetkel kõnetab ja mida tahan väljendada.”
Tulve ei mäleta, et tal oleks elus olnud isetekkelisi loomingulisi puhanguid – mingis mõttes jälle on kogu looming isetekkeline, mis kanaliseerub tellimustöödes. Tellimused, muide, motiveerivad, mitte ei piira – loomingus on ta nii vaba, kui vaba inimene üldse olla suudab, sest kõige suuremad piirajad oleme me endile ju ise.
“Tellimus annab mulle võimalused: mu silme ees on inimesed, kellele kirjutan ja kes hakkavad minu muusikat mängima, kujutan neid ette, töötan ja olen mõtetes nendega koos ja tekkiv muusika on sellest mõjutatud. Mõtted ja ideed, mis on mu jaoks aktuaalsed, painavad või teevad rõõmu, annavad valgust ja soojendavad südant – needki leiavad tee loomingusse.”
Heliloomingu juures on palju praktilisi aspekte, sest kogu aeg ei saa muusikat luua ja hommikust õhtuni noote paberile kirjutada. Vahepealsetel hetkedel vajavad hoolt ka ettekandeid puudutavad jooksvad küsimused, suhtlus interpreetide ja õpilastega, kodused toimetused. Ajalistel põhjustel tuleb mõni tellimus edasi lükata või öelda, et praegu ei saa.
“Tegelikult ei jõua väga palju kirjutada. Aastas ehk üks suurem teos, sinna juurde mõni lühem. Kui on näiteks tunniajane vorm käsil, siis ei pruugi muuga üldse olla aega tegeleda. Mõnikord on õnnestunud juurde kirjutada mõni väike asi, see on hea tasakaal, sest iga teose juures püsimine nõuab hästi palju energiat, mõnus on vahepeal teha midagi lühemat, mis tuleb kergemalt, spontaanselt.”
Tulve on kohanud suhtumist, et muusika kirjutamine, see on ju hobi, mida võiks harrastada hilistel õhtutundidel, mil päevatöö tehtud. “Heliloojad on elukutselised loojad, kelle jaoks on muusika kirjutamine kutsumus, mis nõuab tohutut pühendumist. Muusikat peab looma kõige viljakamal ajal päevast ja mitte mingil juhul mõne muu tegevuse kõrvalt. Kui asetame looja hobitegija positsiooni, on see ande raiskamine ja mitte austamine. Heliloojad on professionaalid, kes on muusika kui valdkonna kõigi nüanssidega kursis ning praktiseerivad iga päev. Me ju ei eelda, et ravimtaimi tundev inimene hakkab hobikorras kirurgiks.”
K nagu kõhklus
Inspiratsiooni käsitleb Tulve kui sissehingamist – tähelepaneliku tajumise korral on iga hingetõmme inspireeriv. Inspiratsioon on ka süvenemine ja häälestumine näiteks vastuvõtlikkusele. “Kõik loojad õpivad ja harjutavad terve elu, kuidas võtta vastu seda, mida meid ümbritsevas maailmas – nii nähtavas kui nähtamatus – on külluses. See ei ole lihtne, aga püsiv praktika muudab selle lihtsamaks.”
Tulve loomeprintsiip seisneb loodu ankurdamises loomise hetke energiasse. Tal endalgi on sinna hiljem väga raske juurde pääseda, mistõttu ta ei kipu lugusid kahtluse korral hiljem parandama või ümber kirjutama. “See ei ole orgaaniline ja ei tule mulle mõttessegi. Kui on ebaõnnestunud teos, olgu siis nii.”
Kõhklus on alati ja eriti kõige värskema teose puhul, see kuulub loomisprotsessi juurde. “Loomisel oled ju ninapidi juures ja ei tea üldse, mis sellest teosest lõpuks saab, sest puudub distants. Pärast valmimist tuleb paar nädalat üle elada ja siis see kõhklus annab tasakesi järele. Esiettekanne ei ole veel mõõdupuu, aga võib avada loo potentsiaali ja siis ei pruugigi enam nii õudne tunne olla.”
Olgugi, et tunnustatud helilooja, on temagi tundnud enda sõnul tobedat enesehaletsust, kas tema poolt loodud muusikat üldse kellelegi vaja on, aga elukutset puudutavat täispööret pole siiani teinud.
“Vahet ei ole millega tegeleda, kui seda käsitleda kui teenimist ja teha südamega, siis küllap ikka on inimesi, kellele me tehtu korda läheb. Olgu see siis otsene või silmale nähtamatu.”
Eestlane ei ole suur tagasisidestaja ja pärast kontserti heliloojale peegeldama ei kipu. Toetav sõna tuleb pigem sõpradelt ja headelt tuttavatelt. Ometi vajab ka helilooja ikka oma kuulaja reaktsiooni ning vahel lähebki nii, et kirjakasti potsatab mõni tänusõna Euroopast, Ameerika Ühendriikidest või lausa Hiinast.
“Meie inimene ei ole harjunud reageerima. Ise püüan just seetõttu alati impulsile järele anda ja oma tundeid väljendada, sest tean kui tähtis see tegijatele on. Kõik me tahame olla mingilgi moel vajalikud või kasulikud. Tagasiside ei ole mitte kiitus, vaid teadaanne, et kuulasin sind ja olime koos. Kuulaja, interpreet ja helilooja on ju üks võrgustik ja seda kuuluvustunnet kogukonnas ning mõtteruumis on eriti praegu väga vaja.”
Tulve peab heliloojaid üldiselt introvertseteks inimesteks ning praegu vaatab kerge õudusega, kuidas isoleeritus on hakanud järjest enam meeldima. Ometi kiirustas ta vahepeal kui võimalik oli, esimese asjana teatripileteid ostma, et olla väikeses ruumis koos teiste inimestega, kelle olemist on seal võimalik lähedalt jälgida. “Kontserdisaal oleks olnud liiga suur. Ma ei kujuta ette, mis on selle perioodi psühholoogilised tagajärjed inimkonnale pikemas perspektiivis.”
Möödunud kevade ja suve veetis Tulve suures osas maakodus Setumaal, kus ruumi, õhku, vaateid ja avarust, jälgis kevade tärkamist ja kuulas suve tulekut. Praegu viibib aga linnas, sest hoolimata kõigest on tööd päris palju. Lisaks tuleb kohe ette võtta uue ooperi kirjutamine, libreto on valmis ja nüüd tuleb nootidega peale hakata, aga pikemalt ta sel teemal ei peatu – vara veel.
“Viimane aasta on mulle õpetanud, et plaane ei ole mõtet liiga palju teha. Me ei saa ka iseenda jaoks praegu eriti midagi ette võtta, aga inimene on tugev ja habras, nagu ka meie eluspüsimise jõud. Endas tuleb hoida vertikaalset telge ja pilku silmapiirist veidi kõrgemal – siis on võimalik elada.”
**
Helena Tulve (28.04.1972)
Õppinud kompositsiooni Tallinna Muusikakeskkoolis Alo Põldmäe, Eesti Muusikaakadeemias Erkki-Sven Tüüri ja Pariisi Kõrgemas Konservatooriumis
Jacques Charpentier´ juures. Täiendanud end Pariisi Kõrgemas Konservatooriumis gregooriuse laulu ja traditsioonilise muusika alal. Aastast 2000 on Tulve Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsiooniõppejõud (alates 2011 professor, 2012–2016 prorektor).
Teinud pedagoogitööd ka arvukatel meistrikursustel. 2012. aastast on Tulve Monaco Prints Pierre’i Fondi muusikanõukogu liige.
Tulve on olnud resideeruv helilooja Eesti Filharmoonia Kammerkoori, ERSO ning Prantsuse ansambli Utopik juures, samuti Pärnu Muusikafestivalil, Eesti Muusika Päevadel, Båstadi Kammermuusika Festivalil ning Civitella Ranieri residentuuris.
Tulve on pälvinud Heino Elleri preemia (2000), rahvusvahelise heliloojate rostrumi põhikategooria võidu orkestriteose «Sula» eest (2004), Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia (2004), Eesti Vabariigi Kultuuripreemia (2004), Eesti Raadio aasta muusiku tiitli (2005), Eesti Muusika Päevade heliloojapreemia (2005, 2014), Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia (2006), Monaco Prints Pierre’i Fondi heliloomingu auhinna (2006), ISCM-CASH Young Composers Awardi (2006) jpm.
Talle on omistatud Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärk (2005), Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse orden (l’Ordre des Arts et Lettres, 2012) ning Monaco kultuuriväärtuste orden (Order of Cultural Merit of Monaco, 2015).
Helena Tulve teoseid on esitatud Euroopas, USAs, Kanadas, Aasias ja Austraalias. Helilooja on teinud koostööd kunstnikega ning kirjutanud muusikat filmidele ja teatrilavastustele. Tulve muusikat on salvestatud paljudele helikandjatele, ilmunud on kolm autoriplaati “Sula” (Eesti Raadio, 2005), “Lijnen” (ECM, 2008) ja ning “Arboles lloran por lluvia” (ECM, 2014).
https://soundcloud.com/helena_tulve/helena-tulve-sula-thaw https://soundcloud.com/helena_tulve/tundmatuis-vetes-in-uncharted-waters-2018 https://soundcloud.com/helena_tulve/helena-tulve-silmaja-beholder
