3. novembril 2014 valis New Yorgi muusikajaam WQXR (www.wqxr.org) Erkki-Sven Tüüri värske CD, kus kõlab Sümfoonia nr 5 bigbändile, elektrikitarrile ja orkestrile ning teos “Prophecy” orkestrile ja akordionile, nädala plaadiks. Plaadist kirjutab lähemalt Daniel Stephen Johnson:
Erkki-Sven Tüüri muusika lummab kõrva. Tema partituurid kümblevad värvi- ja harmoonialeidudes, mis sunnivad kuulajat pead tõstma ja küsima – oot, mis see nüüd oli. Tüür võib võtta koori või sümfooniaorkestri kõla ja muuta selle täiesti teiseks – saavutus, mille eest ta on väljaspool oma koduriiki Eestit välja teeninud selle maa ühe huvitavama ja intrigeerivama klassikalise helilooja reputatsiooni.
Helilooja austajad lääneriikides ei oleks tõenäoliselt osanud arvata, et ta oskab ka nö vabalt võtta. Uus Ondine’i kaubamärgi all ilmunud plaat toob koos välja kaks Tüüri tööd, milles too täiendab sümfooniaorkestri kõla pisut ebaharilike kolleegide toel: uue kontserdi „Prophecy“ esitab Helsingi Filharmoonia Orkester koos akordionist Mika Väyryneniga ning Tüüri sümfoonia nr 5 puhul täiendab orkestrit terve bigbänd – UMO Jazz Orchestra – lisaks improviseeriv elektrikitarrist Nguyên Lê.
Eestis teati juba ammu, et Tüür oskab rokkida. Tüüri rahumeelsema kontsertmuusika tundjatele võib tulla üllatusena, et 70ndate lõpus ja 80ndate alguses oli ta suurepärase ja eduka progebändi In Spe liider. Kuid see on väga loogiline: kõik tema heliteosed, kui abstraktsed nad ka poleks, on publikule avatud ja keskenduvad puhtalt kuuldenaudingule.
Teosed plaadil kinnitavad aga, et ka vastupidine on tõsi: olenemata sellest, kui sügavale igapäevasusse Tüür ka ei sukelduks, ei maksa ta iialgi lõivu odavale maitsele ega lasku klišeedesse. Pole ka ime: Tüür teab oma kogemusest, kui suur ühisosa on psühhedeelilisel rokil ja ütleme näiteks spektralistlikul heliloomingul. Viiendas sümfoonias tulevad tänu kaasatud interpreetidele selgemini esile tema seosed džässi ja rokiga, kuid „Prophecy“ ei püüagi akordioni kõla orkestripartii tekstuuri põimides selle sensuaalsemaid popkultuurilisi assotsiatsioone vaigistada.
Kui lisame siia sündinud šõumehe muusikalise draama tunnetuse, on tulemuseks üllatav ja väga erinev teoste paar, mis suudab ühekorraga olla värskendavalt intellektuaalne ja äärmiselt meeltlahutav.
Tõlkis Elina Laanes. Link originaalloole siin
