“Kõik algab usust. Kui seda ei ole, siis on kõik.” Helilooja ja multiinstrumentalist Erki Pärnoja on varasemast ehk tõsisem, aga siiski helge – raske aasta hakkab selja taha saama ning kõige kiuste on eeloleval nädalavahetusel tema esimese kooriteose “Anima Mea” maailmaesiettekanne. Esialgu plaanitust pool aastat hiljem, valge ja kerge aja asemel aasta pimedamal ning ühest kontserdist on saanud kaks, aga ju pidi siis nii minema.
“See teos on palve. Et püsiks usk taasalustada ning usk ei hägustuks. Me liigume pimedusest valguse poole ja valgust on meil vaja rohkem kui kunagi varem. Me ei saa pakkuda kontsertidega inimestele lahendusi, aga saame luua helidega turvalise pinnase, et leida endas viis, kuidas kõigega toime tulla. Inimesed tulevad muusikat kuulama ikka iseenda pärast.”
Pärnoja on alati tunnistanud, et on loojana lõputu parandaja, oma muusikat on tal kohati äärmiselt raske vabaks lasta. ”Kevadel kirjutasin teise poole täiesti uueks. Teose kese oli olemas, kuidas sinna minna ka, aga kuhu teos välja jõuab ja mismoodi kõlama peab, see muutus.” Ja purskab naerma: “Kirjutasin selle paar nädalat tagasi veel korra ümber.”
“Kirjutasin selle veel korra ümber” tähendab umbes sada tundi nuputamist, mis ei ole tema senises loomingulises elus sugugi esimene analoogne kord – selline lähenemisviis on lihtsalt osa temast, sest ainult tema ise saab peas keerleva visiooni parimaks teha. Eks see ole omamoodi ahel: kui hakkad üht kohta parandama, satud järgmisesse ning siis tuleb juba eelnevatki muuta. Pärast lõpuspurti jäi ta kaheks nädalaks haigeks, aga seegi oli graafikusse “sisse kirjutatud”.
“Nüüd on teos õige. On tõesti uskumatu, kui palju tunde tuleb kirjutada muusikat, et valmiks pooletunnine kooriteos. Aga mulle meeldib mõelda, et see, mille parajasti ette võtan, on lihtsalt nii tähtis. Ma ei saa vahepeal lahti lasta ja teistele tegemistele teed teha.”
“Anima Mea” sisu on uuele teadvusele või elule ärkamine ning pühendatud Pärnoja leinavale sõbrale. Elu on vahepeal muutunud ja ka sõber on inimesena täna hoopis teises kohas kui kevadel. “Teos käib tema eluetappidega kaasas, lisaaega oli vaja, enne kui saan selle oma elule lubada. Nüüd ei keskendu ma enam pimedusele, vaid valgusele ja näitan ühe inimese / hinge teekonda.”
Pärnoja on tajunud, et kiiretel perioodidel muusikale pühendudes millelegi muule eriti tähelepanu ei jagu, aga ülejäänud maailm siiski seisma ei jää. “Mõnedel öödel oleksin tahtnud kodus karjuda, et pange see muusika kinni, sest see lihtsalt ei läinud mu peast ära ja oli kogu aeg minuga. Mina vajasin aga pausi. Hullumine ei ole sellistel puhkudel kaugel.”
Säärast hullumist saab ta endale lubada ning tagantjärele vaadeldes meeldivaks pidada. Eriti kui teab, et tegemist on mööduva nähtusega, millega üldiselt ongi. “Mul on vedanud, sest üks suur töö lõpeb ja seejärel on kuu jagu võimalik elada kõiki meeli puhastavat tavaelu. Et siis sukelduda uude suurde projekti.”
Pärnoja on selle erilise aasta jooksul mõnel korral lubanud endale kaeblemist, kuid koheselt tundnud kui rumal see on, sest suurel osal inimestest üle kogu maailma on viimastel kuudel midagi nässu läinud, ära või tegemata jäänud. Aga lootust ja lootmist tajub ta õhus varasemast enam.
“Eluliselt oleme teada saanud kui palju vähem on rõõmuks vaja. Selline see muutunud maailm nüüd on ja sinna ei ole midagi teha.”
Helilooja või mitte
Koorimuusikale on Pärnoja pühendunud viimased kaks aastat. Kuulanud ja kuulatanud, analüüsinud ja uurinud, süvenenud raamatukogus päevade kaupa erinevatesse partituuridesse. Ei salga, et esimene teos oleks võinud lihtsamaks kujuneda, kui seda esitaks mõni tundmatu koolikoor, mitte kammerkoor Collegium Musicale.
“Kui oleksin seda niipidi teinud, võiks kaduda isu järgmist luua, sest Collegium Musicale oma kogemusega suudab selle kõlama panna ja teadjamad räägivad, et esimesi asju on parim katsetada hea kooriga.”
Lisaks on talle, kui koorimuusika valdkonna algajale oluline, kes seisab koori ees. Tehniliselt on “Anima Mea” koorile kõiges noodikirja välja kirjutatud. Saateansamblile on aga tehtud märkmeid, kus peab, kus võib või kus ei tohi mängida. Ta kuuleb oma peas, kuidas bänd mängima hakkab ja on erinevate instrumentalistide stiile matkides salvestanud ka demod, jättes nende mängustiilile ja muusikalisele maailmale siiski piisava vabaduse.
“Dirigent Endrik Üksvärav ei ole seda instrumentatsiooni kuulnud. Kuid ometi juhib ta proovides koori, olles ise tegelikult pimeduses, täpselt õigesse kohta, sest tal on tunnetus, mis on tekkinud vaid meievahelistest vestlustest. Meil on mõistmine ja ta saab minust poole lause pealt aru ning suudab mu mõtted tõlkida keelde, mida mina iga päev ei räägi. Noodimaterjal ja sisu on minu poolt, aga instrument ehk koor on tema vahend.”
Foto: Kristel Üksvärav
Nn kooriperioodi käigus on muusikas väga kogenud Pärnojal tekkinud omamoodi alaväärsuskompleks, sest ta ei tea, kas see, mida tehniliselt teeb, on päris õige. Kas võtted, mida kasutab, on lauljatele parimad, sest muusika esitamise nauding on talle oluline. Lisaks ei ole ta kõrgkoolis heliloomingu eriala lõpetanute silmis helilooja.
“See ei ole aus, et nii ilusat eestikeelset sõna ei tohigi justkui vastava paberita kasutada, veto võiks peal olla hoopis komponeerija tiitlil. Ma ju loon helisid, pealegi teen seda intuitiivselt, mitte konstrueeritult, mis tähendab omakorda, et ma olengi helilooja.”
Pärnoja on tundnud aegajalt vajadust laiema akadeemilise tausta järele. Võimalusel valiks ta mõne aine, kus tänaste teadmiste põhjal oskaks rohkem küsida. Korraks kaalus isegi kompositsiooni õppima minna, kuid üks “pärisheliloojast” sõber laitis selle mõtte kohe maha.
“Ta soovitas hoopis uurida põhjalikumalt arranžeerimist. Eks mul oli ammu plaan minna mõne meistri juurde selliks, aga suure töökoormuse ja pereelu juures ei oleks see, vähemalt praegu, mõeldav. Küll aga pakuvad mulle huvi minu lemmikteoste partituurid.”
Küsi ja sulle antakse – pärast ühel õhtul nende mõtete mõlgutamist olid hommikul tema kirjakastis ühe tuntud helilooja (kelle, jätab Pärnoja lugejatele saladuseks) kahe värskeima teose noodikirjad.
“Ma ei tee nalja, need on mu hinge end sisse söönud teosed ja nüüd saan nende ülesehitusse süveneda, lisaks on mul luba heliloojale küsimusi esitada. See maailm avardub mu ees järjest rohkem ning suudan seetõttu üha enam sõrme peale panna sellele, mis meeldib või millega ei suuda üldse samastuda. Ma ei kiirusta, süvenen, ja mul on väga palju õppimist ning pusimist ees.”
Kuulajale lähedal
Veebruaris ilmus Pärnoja neljas album “Leva”. Ja kuigi hääl ei ole tema esimene instrument, tundis ta ometi vajadust laulda. Selleks ajaks oli tema ansambel kujunenud tegelikult juba orkestri suuruseks, kuid plaati tutvustama asus muusik üksi. Olgem siiski täpsed – laval oli lisaks temale mitmeid pille ja palju tehnilisi vidinaid.
“Ega ma plaati esitlenudki. Esimest korda oli mul võimalus, kui tunne tekkis, minna keset kontserti hoopis mitu albumit tagasi. Sain rännata, kus tahtsin ning mängida ka seni avaldamata muusikat. See oli võrratu kogemus.”
Lisaks oli suur õnn sõita läbi kohad, kuhu enamasti kontserte andma ei tulda ning kohtuda väga lähedalt oma kuulajatega, näod on meeles – sügav kogemus, mis ühendab.
“Haanjas läks vool ära. Mul ei jäänud muud üle kui võtta akustiline kitarr ja minna publiku sekka. Olin olukorras, mille eest olin aastaid põgenenud. Mulle on alati tundunud, et mina ise ei ole päris selline mees, kes suudaks kuulajale vaid oma kitarriga piisavalt huvitavat muusikat luua. Aga kuulajate reaktsioon oli vastupidine – sellise elamuse pärast pidid nad just sellele kontserdile sattuma.”
Nüüd julgeb ta sarnaseid esinemispakkumisi ka vastu võtta, sest tajub oma pilli ja endaloodud muusikaga lapselikku ärevust.
Enamat polegi vaja
Kontsertidel ootas kuulajaid ka külalisteraamat, mille lehed tänaseks täis kirjutatud ning mida Pärnoja peab üheks suurimaks aardeks. Võtab kuulajate kirjutatud väga isiklikud mõtted harva ette, kuid avalikkusega kirjapandut siiski praegu veel jagada ei tahaks, ühe erandiga.
“Üks daam kirjutas pärast kontserti, et aasta varem samal kuupäeval oli lahkunud tema isa. Ja kui kord tuleb aeg temal minna, siis soovib ta seda teha samasuguse kergusega, millest oli kantud minu viimane lugu tol kontserdil. “Saudade”.”
Pärnoja rõhutab, et tegemist oli ühe lühema mõttega tema raamatust, mida tihti avada ei saa, sest selleks peab võtma aega ja olema üksinda. Raamatus on read, mis ei ole tema kontsertidest, vaid sellest, kuhu inimesed enda sees läbi tema muusika pääsesid. Ja see ongi näide sellest, kuidas töötab muusikute soov muusikaga maailma paremaks teha.
“”Leva” rajas laiemalt helipildi avardamise teed. Seni olen tahtnud olla esitamise energias, aga mu järgmine väljakutse oleks kirjutada muusikat, mille esitamisel ma ise ei osale, piisab lähedal olemisest.”
Järgmine suur töö on seotud filmimaailmaga. Sellest on ta unistanud, aga täpsemalt veel rääkida ei saa. Pärnoja muusikat on sageli iseloomustatud sõnaga filmilik.
“Aga režissööri ainsaks viiteks on, et ta ei taha mitte mingil juhul filmimuusikana kõlavat muusikat. Saab olema väga põnev ja tundub, et mulle on antud selles töös päris palju vabadust. Laiemalt tahan loomingus minna edasi koorimuusikaga ning tulevikus katsetada ka orkestritega. Minusse on tekkinud palju uusi kõlasid.”
Tööd on, esinemisi mitte liiga palju, aga seegi on teadlik suund. “Ma ei kiirusta väga midagi tegema ja lavaigatsuse tekkimiseks puudub võimalus, sest vajadus laval olla on piisavas koguses rahuldatud. Vaatame, millist juttu poole aasta pärast räägin.”
Üks asi veel – mis juhtub, kui ta eeloleva kontserdi “Südaöine” raames peaks aset leidma tema kunagine unistus kohtuda Arvo Pärdiga ja küsida temalt midagi lihtsat, elulist?
“Nora Pärt ütles ühes intervjuus, mida hiljuti kuulsin, et kõik tahavad Arvost midagi. Siis mõtlesin, et kui meie kokkusaamine peab aset leidma, juhtub see loomulikult. Tema muusika on teinud meid paremaks ja viinud sügavamale, kõrgemale ning kaugemale. Mina olen tema kuulaja ja meil on juba side olemas – enamat polegi vaja.”
**
Suurkontsert “Südaöine”
- november kell 23.30 ja 8. november kell 22.30 Tallinna Jaani kirik
Kavas: Arvo Pärt „Für Alina“
Arvo Pärt „Stabat Mater“
Erki Pärnoja “Anima Mea” (maailmaesiettekanne)
Tekstina on kasutatud fraase psalmidest, teadmata autorite / munkade ladinakeelseid palveid, keldi palvet, Anna Haava luulet. Tekstide koostajad: Erki Pärnoja, Anu Lamp, Jaan Tammsalu, Eero Epner. Teose tellija on kammerkoor Collegium Musicale.
Kontserdil kaastegevad: Lili Kirikal (sopran), Annely Leinberg (alt), Endrik Üksvärav (tenor), Egert Leinsaar (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Peep Lassmann (klaver), Erki Pärnoja (kitarrid), Peedu Kass (basskitarr), Filip Leyman (klahvpillid, Rootsi), Ulrik Ording (löökpillid, Taani).
Kammerkoor Collegium Musicale
Dirigent Endrik Üksvärav
Mõlemad kontserdid on välja müüdud. 7.11 kontserdile on võimalik osta veebipilet
