„Ooperiorkestri nomineerimine on märgilise tähtsusega. Välja arvatud ehk Taanis, kiputakse igal pool mujal teatriorkestreid ära unustama. Teatris jääb domineerima lavastuse visuaalne külg, dirigendid töötavad orkestriaugus ja ei paista välja ning publiku jaoks muusika lihtsalt tuleb kusagilt,“ kirjeldas Volmer.
Tema sõnul peab muusikateatri muusika kvaliteet olema kõrge, sõltumata sellest, kas
mängitakse klassikalist ooperit, balletti või muusikali. Ka Estonia orkester puutub kokku
žanriliselt väga erinevate ja dünaamiliste teostega.
„Suudame reageerida, kui lauljal on mõnel etendusel teine varjund. Ka ballett on orkestrile
väga nõudlik,“ on Estonia orkester peadirigendi hinnangul suure väljakutsega siiski hästi
toime tulnud.
Äärmustena toob Volmer näiteks, et maailmas on olemas ainult ühe lavastuse vajadustele
kohandatud teatrimaju, kus mängitakse aastakümneid iga päev ainult üht ja sama teost –
nagu „Ooperifantoom“, mida on Londonis mängitud juba peaaegu 40 aastat järjest. Ning
teisest küljest on ülikalleid ühekordseid produktsioone, kus miljonilise eelarvega ooperi jaoks pannakse kokku eraldi koosseis, palgatakse iga kord erinev orkester ning tükki mängitakse ainult 5-6 korda.
„Harjumus tegeleda lineaarse muusikaga on meil suurem kui teistel orkestritel. Estonia on
repertuaariteater, igal hooajal on kavas 11–13 suurt lavastust, mis koos väiksemate
positsioonidega moodustab kokku 40 nimetust. Keskmiselt mängitakse suuri lavastusi hooaja jooksul kuus korda,“ rääkis peadirigent ning lisas, et erandiks on „Pähklipureja“, mida etendatakse sel hooajal 18 korda. „Rutiin on kole asi. Kõik teavad, mis tunne on, kui mingi laul hakkab kummitama. Nii ka orkestrandil, kui ta peab õhtust õhtusse mängima sama muusikat. Siis vahetame dirigente, et orkestril oleks vaheldust. Seepärast on tore, et saame Estonia orkestrit näidata ka igaaastaste sümfooniakontsertide näol. Tänavu 16. oktoobril esitame Arvo Pärdi 90. sünnipäevale pühendatud kontserdil „Ajastute telg“ Arvo Pärdi teoseid „Credo“ ja 3. sümfoonia. Kontserdi teises pooles kõlab Läti Rahvusooperi kooriga Carl Orffi „Carmina Burana“. Orkestri jaoks on tähtis, et me läheme lavale, mitte ei ole kogu aeg orkestriaugus.“
Rahvusvaheline Estonia orkester
Estonia orkestri koosseis on peadirigendi sõnul rahvusvaheline, kuid väga ühtehoidev.
Orkestrimuusiku elu on tema sõnul ühtaegu nii glamuurne kui ka keeruline:
„Orkestrantide tööjõuturg on ülemaailmne. Interpreetide ettevalmistuses toimub ületootmine, seepärast kolitakse sageli teise maailma otsa, kus on orkester, mis otsib just selle instrumendi mängijat. Kui oled 20-aastaselt näiteks lõpetanud tuuba eriala, aga kohalikus orkestris on juba hea 30-aastane tuubamängija olemas, siis tõenäosus kodukohas tööd leida ei ole väga suur.“
Samas tõi ta näiteks, et mitmed noored välismaised interpreedid on valinud Eesti oma töö- ja elukohaks, et siin end täiendada ja edasi õppida ning mõned on otsustanud Eestisse ka
päriseks jääda.
Kas suurem maja ja rohkem raha toodaks rohkem kultuuri?
Orkestrantide ja üldse kultuurivaldkonna palkade ümber puhkenud diskussiooni
kommenteerides jäi Volmer vaoshoituks, kuid rõhutas, et kultuur on väikese rahva püsimise ja identiteedi jaoks ülioluline ning ühe euro eest saab Eesti kultuurivaldkonnas praegu kõige rohkem tulemust – näiteks Soome on Eestist rahvaarvu poolest kolm korda suurem, aga ooperiteatri eelarve on neli korda suurem. Volmer märkis, et Eestis on kultuuri toetamine erakapitali poolt veel noor nähtus nin kahjuks ei soodusta seda õilsat tegevust Eesti maksusüsteem ja just rahalise sponsorluse osas on olukord keeruline: „Rahvusooper on väga tänulik kõikidele toetajatele, ükskõik mis vormis nad seda ka ei teeks. Selleks, et tuua Estonia lavale rahvusvahelises mõistes megatähti või loomaks jahmatamapanevate
eriefektidega lavastusi, on lisaks kunstilisele nägemusele vaja ka lihtsalt rahalisi vahendeid.
Tänu meie toetajatele saame luua lavastusi ja anda kontserte, mis rikastavad meie
kultuuripilti ja toetus rahvusooperile on rahvusliku kestvuse saavutamise oluline osa.“
Rahvusooperi suurtoetajad on Tallink, SEB, Liviko ja Amserv.
„Ka Eestis saab suuri asju teha. Publikut on parasjagu, kuigi väga suurte projektide jaoks ehk pisut napib. Aga publikupuudusel midagi tegemata ei jää,“ kommenteeris peadirigent. Pigem on Estonia puhul saanud piiravaks vana maja probleemid ning plaanitav laiendus avaks uusi olulisi võimalusi. „Estonia maja jäi kohe väikeseks, kui see 1913. aastal valmis – juba mõne aasta pärast tehti esimesed juurdeehitused. Hiljem laiendati hoonet 1934. aastal ning pärast hävinemist 1944. aastal ehitati Estonia üles algsest juba oluliselt suuremana. Tänase ooperisaali põhiline probleem on saali ebapiisav mahti ja fakt, et lavaportaal on väga väike. Tekib akustiline paradoks: lava ja orkestriauk ei kõla omavahel kokku. Kui tekib uusi võimalusi pakkuv saal, kutsub see publiku seas esile suure huvi ning koos uue saaliga moodustuks Estoniast 3-saaliline kultuurikompleks, millega oleksime juba ka Euroopas nähtavad,“ selgitas peadirigent.
AI aitab lahendada dirigendi dilemmat
Vastates küsimusele omaenda kui peadirigendi nominatsiooni ja isiklike saavutuste kohta jäi Volmer tagasihoidlikuks. „Elu on protsess ja võib öelda, et saavutatud ei ole midagi. On omandatud mingi vilumus, mingid käsitööoskused, mis võimaldavad toime tulla ja asjad ära teha. Olen saanud juhatada väga suuri koosseise ja osalenud väga suurtes produktsioonides. Saavutustena võib võtta mingitele töökohtadele saamist, kus olen saanud teha seda, mida olen tahtnud teha. Praegu olen rohkem keskendunud Eestile ja Estoniale,“ vastas Covidi epideemia eel Eestisse naasnud Volmer.
Kunstilise juhi ja peadirigendina seisab ta pidevalt valikute ees. Ühest küljest tahaks ta
kunstnikuna võtta töösse teoseid, mis teda ennast kõnetavad.
„Mõne asja juurde võid mitu korda tagasi tulla. Arvad, et oled seda juba teinud ja tead kõike, aga siis avastad samast ooperist hoopis mingid uued ja huvitavad kihid või nüansid. Teisest küljest on dirigent alati olnud ka organisaator, kes vastutab, et organisatsioon õitseks ja selleks tuleb kavasse võtta kassatükke, mille pileteid publik ostab. Tegelen
enesetsenseerimisega kogu aeg,“ muigas Volmer ning lisas, et kõhutundel on selles töös
tohutult suur osa.
Tema sõnul tahetakse hetkel rohkem näha ja kuulata teoseid, mille keskmes on inimene:
„Tundub, et ühiskonna praeguses staadiumis ei ole lihtne muinasjutt praegu eluliselt vajalik.
Inimestel on vajadus teiste inimestega kokku saada ja koos olla. Eriti oli seda märgata pärast Covidi-perioodi, kui teatrid olid kinni. Me ju võime oma kodudes ekraane vaadata ja
tehisaruga suhelda, aga inimeseks olemine on suur rikkus, mida AI kunagi tunda ei saa!“
Arvo Volmeriga vestles Jaano-Martin Ots
