Anne Midgette, 29.05.2014, Washington Post
Arvo Pärdi muusikas on midagi, mis sunnib inimesi autot peatama. 1970ndate teisel poolel kuulis muusikaprodutsent Manfred Eicher seda raadiost ja pidas auto teeserval kinni, et pala lõpuni kuulata. 1984. aastal kuulis Toomas Hendrik Ilves, hilisem Eesti president ja toonane Kanada ülikooliõppejõud, oma autoraadiost Eichleri poolt pärast toda kogemust välja antud salvestist. Nüüd oli tema kord auto tee ääres kinni pidada. Ilves rääkis seda lugu publikule teisipäeva õhtul, kui Kennedy keskuse kontserdisaalis algas suurepärane tasuta Pärdi muusika kontsert, mis sundis kõiki saalisviibijaid (tõsi küll, seekord autota) peatuma, kuulama ja nautima.
Publik oli entusiastlikuks vastuvõtuks valmistunud. Kui Kennedy keskuse ühiskondlike suhete asepresident Garth Ross kontserdieelses sõnavõtus helilooja kohalolekut mainis, tõusis rahvas – kui palju on üldse neid elavaid klassikalisi heliloojaid, kes suudavad 2400-kohalise saali täis tuua – ning plaksutas, kuni rõduistmelt tõusis tänužestidega 78-aastane habras habetunud helilooja, kes meenutab pigem hajameelset professorit kui munka, kellena teda sageli kujutatakse. „Sellist asja ei juhtu iga päev,” märkis Ross pärast kära vaibumist.
Ka ei juhtu iga päev, et publikul on võimalus kuulda niivõrd tugevat muusikat niivõrd vaimustavas esituses – sel korral Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri poolt, mida juhatas nende asutaja Tõnu Kaljuste.
Kirjutasin hiljuti, et Pärt meeldib nii klassiklase kui mitteklassikalise muusika publikule, muuhulgas, kuna ta kehastab vaimsust, mis annab tema muusikale justkui suurema tähenduse, muutumata samas tavaliseks new-age’likuks efektijahiks. See kontsert pani mind aga mõtlema, et oma populaarsusele vaatamata on tema muusika võib-olla siiski alahinnatud. Olen kuulnud inimesi klassikalise muusika maailmast väitmas, et Pärt on nagu ühe triki hobune – ta kasutab tehnikat, mida nimetab tintinnabuliks ja mis kujutab endast meloodia kõrvutamist sellega seotud kolmkõladega, ning kirjutab lihtsat liigutavat muusikat, mis pakub pigem vaimsust kui rafineeritust. Igaüks, kes teisipäeval saalis viibis, võib kinnitada, et see väide ei vasta tõele.
On tõsi, et kogu Pärdi looming on äratuntav; nagu enamikul suurtel kunstnikel, on ka temal selge käekiri. Kuid kõik neli teost teisipäevases kavas, eriti suhteliselt lühike „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks,” lõid omaette maailma – „Aadama itku” (uusim esitatud teos aastast 2009) dramaatilistest keelpillilöökidest ja süngetest meeshäältest „Cantuse” korduvate, langevate, valulevate, üha intensiivsemaks muutuvate fraasideni, mida täiendavad puhtad ja melanhoolsed kellalöögid. Kuigi vaimsusel on Pärdi elus ja muusikas keskne roll, pole Pärt rohkem ega vähem „religioosne helilooja“ kui Bach – kelle puhtaid ja vaimustavaid passioone meenutas teisipäevase kava viimane teos, Pärdi „Te Deum.“
Pärdi muusikas pole midagi pealiskaudset; see on kantud Lääne kultuurikaanoni väljendusvahendite põhjalikust tundmisest, mis ulatub loomingus selgelt äratuntava keskaegse cantus planuseni. Pärt võtab samad liidetavad, mida kasutab palju teisi heliloojaid – orkestri pillid ja koori hääled, ning jõuab neid kasutades oma unikaalse summani.
Teisipäevase kontserdi teine haruldane omadus: esinejad, kes on kaasaegse klassikalise traditsiooni asjatundjad. Klassikalise muusika maailmas liigub hulk Euroopa kollektiive, kes on läbi imbunud selliste heliloojate muusikast, kelle loomingut nad aastasadu mänginud on. Harva võib aga kohata kollektiive, kes on maailmakuulsaks saanud traditsiooni kandjana, mille looja istub parasjagu publiku hulgas.
Väga pikka kasvu Kaljuste, kes meenutab Liam Neesonit ja vananedes üha enam ka Franz Liszti, dirigeerib autoriteediga, mis muudab tema žestid muusikaks. Keset „Te Deumi,” ajas ta harali juba üles tõstetud käe sõrmed ning täpselt sel hetkel võis kuulda õrna muutust meeskoori tämbris. Ta on juhatanud enamiku Pärdi teoste maailmaesiettekandeid ja esmasalvestusi ning tema ja muusikute oskused ja paindlikkus lubasid ühendada muusikaliste suurhetkede majesteetlikkuse Pärdi loominguga sobiva intiimse õhustikuga.
Kõige vähem haaras avapala – Pärdi enimtuntud teoste hulka kuuluva „Fratrese“ üks versioonidest. Seda mängiti – minu arvates teadlikult – lihtsusega, mis vastandub paljude esitajate poolt selles saagivate viiulifraaside (mida esitas õrna selgusega kontsertmeister Harry Traksmann) ja orelisarnaste keelpilliakordide kooskõlas loodavale emotsionaalsele pingele, kuid tulemus oli veidi üleolev. Üldiselt on paatoseta esitus aga Pärdi muusika puhul voorus. Üks Pärdi sageli esinevatest efektidest – näiteks kuuleb seda „Aadama itkus“ – on keelpillide näiv hingetõmme, nagu õhku andev tugi vankumatu vokaali taustal. See annab muusikale, mis vaatamata oma vaimsusele on vägagi maine, inimlikkuse tasandi.
Tegu oli esimesega neljast Pärdi kontserdist Washingtonis ja New Yorgis ning ekstravagantse kingitusega publikule, mis mitmekesisele vanuselisele koosseisule ja rõivamaitsele vaatamata võttis selle vastu nagu andunud rokifännid: huilates, plaksutades ja filmides muusika lõppedes telefonidega esinejate kummardusi.
Kingituse saajate ring ei piirdunud kohalviibijatega. Kontserti esitlesid Eesti suursaatkond (suursaadik Marina Kaljurand juhtis ise sponsorite leidmist) ja Kennedy keskuse millenniumilava. Nagu kõigi milleeniumilava kontsertide puhul, saab ka selle kontserdi täispikkuses videoülesvõtet näha Kennedy keskuse veebilehel. Ainult ärge püüdke seda autoroolis vaadata!
Tõlkis Elina Laanes
Foto: MuusikaElu
