“Riigihankele ei vastanud keegi. Leidsime ise esimesed vabad tellingud Saksamaalt, ülejäänu Norrast, katus tuli Soomest ja sellega tekkis lootus, et jõuame. Siis aga teatas peaesineja, et ei ole tänu koroonale saanud teha proove, ei suuda tagada kvaliteeti ning loobub.”
Eesti Kontserdi juht Kertu Orro peab möödunud aasta Saaremaa ooperipäevade toimumist siiani imeks, sest valitsuse eriluba saadi vaid poolteist kuud varem, tavaliselt on nii suure ürituse ettevalmistusaeg aga poolteist aastat. Lihtsam oleks olnud suursündmus ära jätta. “Aasta varem andsime oma kuulajatele võimaluse piletid tagasi müüa, aga tagasi ei müüdud ainsatki – me ei saanud publikut alt vedada.”
Horvaatia Rahvusteatrile tuli leida asendus ja läbirääkimistele asuti Peterburi Kammerooperiga, kes oli Eestis varem käinud ning siinsele ooperisõbrale oma kõrge kvaliteedi poolest tuttav. Riiklik küllakutse organiseeriti kiiresti, aga väljasõiduks oma riigist oli vaja Venemaa välisministri Sergei Lavrovi väljasõiduluba, mida ei paistnud kusagilt.
Kui Saaremaale jõudmiseni oli jäänud kolm päeva, muutus isegi kammerooperi seni rahulikuna püsinud direktor närviliseks. Nüüd sai Orro lõplikult aru, kui palju on ka muusikamaailmas selle välist ning seotud hoopis muuga. “Reede õhtul see allkiri lõpuks paberile maandus. Teisipäeval pidi toimuma esimene etendus.”
Kergendusohkeks ei olnud veel siiski võimalust. Nüüd tuli kolm bussi ka üle piiri saada – eelduseks loomulikult negatiivne test. Kui kaks bussitäit ooperirahvast olid terveks tunnistatud, otsustasid laborandid lõunapausile minna ja kolmanda tulemused venisid. “Kui need lõpuks tulid ja kõik veel negatiivsed, oli mul selline pinge langus, et oleksin võinud jahisadamasse üsna korraliku koguse veesügavust juurde nutta. Tekkis tunne, et me teeme need ooperipäevad ära.”
Isegi tavaolukorras ei kogune korraldajatele unetunde naljalt üle nelja ja festivalimöll on pingeline, kuid möödunud suvine oli äärmuslik. “Peakokk ju ka ei näita, kuidas ta köögis süüa teeb ja tegelikult ei pea publik korraldamise valu nägema ega tajuma. Tänulikud kuulajad andsid meile energiat, jõudu ja rõõmu ning mul on tunne, et suur osa sai aru, kui hull ja suur töö seal taga on.”
Orro rõhutab, et mitte kunagi ei tohi alla anda ning hästi toimiv ja üksteist usaldav meeskond on edukateks tulemusteks kõige olulisem. “Meil on oma ala professionaalid, kes on samal ajal kõik väga erinevad ja see ongi üks meie tugevustest. Minu kui juhi ülesanne on oma meeskond koostada ja olen õnnega koos, et sellised inimesed kokku olen saanud.”
Orro muigab, et tema ametis peab olema hästi hea tervis, sest sellest algab pinge ja stressitaluvus – aga pinget ja stressi on selles töös väga palju. “Lisaks peab olema kiire mõtleja ja ülikiire reageerija. Muusikaline algharidus on andnud oskuse improviseerida, aga seda oskust peab iga päev muidugi edasi arendama.”
Tööd ära sina karda
Haapsalus kasvanud Orro oli vaid viiene, kui sealse muusikakooli uksest täiesti iseseisvalt sisse astus ja klaveriõpinguid alustas. Erialaõpetaja Päivi Tammik pidas teda enda üheks andekamaks, aga ka kõige laisemaks õpilaseks. Kaval tüdruk jättis kodusel klaveril muide alati noodid avatuks, et jätta emale mulje hoolsast harjutamisest, mida tegelikkuses muidugi ei toimunud. “Miinimumi suutsin ka harjutamata ära teha ja seetõttu kohe vahele ei jäänud. Laiskuses polnudki küsimus, mul lihtsalt ei olnud kergejõustiku ja karate kõrvalt aega harjutada.”
Järgnevad üheksa aastat tõid siiski selguse, et kui temast saaks pianist, siis keskpärane ning maailm üht sellist juurde ei vaja. “Keskpärasel pianistil läheb ka endal ühel hetkel tuju ära ja kui lavale astub keskpärane ja tujutu pianist, siis ei taha mitte keegi sellest klaveriõhtust osa saada.”
Orro asus õppima hoopis majandust ja tegutses aastaid finantsmaailmas kuni Tõnu Kaljuste ta 2000ndate keskel muusika juurde tagasi meelitas äsja loodud Nargenfestivali korraldama. Koostööd Kaljustega peab Orro ellujäämisõppuseks parimas mõttes. “Omamoodi meeldival moel sain selgeks, et tööd ära sina karda. Õppisin lähemalt tundma loominguliste inimeste ja muusikute hingeelu. Tänu sellele mõistan neid keskmisest finantsharidusega inimesest väga palju paremini.”
Orro saab aru loominguliste olukordade erandlikkusest, kus ratsionaalselt kaalutledes võiks olla otsekohene, isegi järsk, aga temal tuleb hoopis looja hinge hoida. “Sest looja hing on õrn. Mina pean andma endale aru, et olen see inimene, kes peab tekitama võimalused, et loojal oleks võimalik luua ja oma looming inimesteni tuua.”
Nargenfestivali algus oli väga keeruline, aga õnneks leidus metseene, kes olid valmis pööraste ideedega kaasa tulema. Riigipoolset tuge ta ei mäletagi ning see tekitas väljakutseid ka programmi valikul. “Loominguliselt oli tohutult lennukaid projekte, mille kõrget hinda ei suutnud ükski piletitulu katta.”
Raha saamiseks tuli teha žanriliselt sootuks teistsugust, ja selleks osutusid kõrge kvaliteediga ülimenukad tükid nagu Jaan Tätte “Latern” või Andrus Kivirähu “Uljas neitsi” Laulasmaal. “Publiku huvi oli väga suur ja neist tekkisid rahalised võimalused, mida muusikasse suunata.”
Korraldusliku poole hindamatu kooli andsid ka koostööd Peeter Jalaka ja Von Krahli teatriga, kui lavale toodi Veljo Tormise triloogia ehk “Eesti ballaadid” Kodasoo küünis, “Eesti naiste laulud” Naissaarel ning “Eesti meeste laulud” Noblessneri valukojas. “Need olid pikkade ettevalmistusprotsessidega tehniliselt erakordselt keerulised ettevõtmised. Loomingulist tööd oli minul kõrvalt aga väga huvitav jälgida.”
Aastatega sai Orrole selgeks, et loomingulised mõtted ja plaanid tuleb ära kuulata ning sinna eelarved taha mõelda ja riske kaaluda. Just sellist hullumeelsete ideede riskifondi, milleks tegelikult enne koroonat ka Eesti Kontserdis valmidus oli, peab ta väga oluliseks. “Kui riski ei võta, ei sünni mitte midagi. Kui ei tule välja, siis on riskifondis see, millega katta. Aga riske võtmata erakordselt õnnestunud loomingulisi lende ei sünni.”
Rahalisest miinusest plussi
Kui Orro 2019. aastal Eesti Kontserdi juhiks määrati, heitis väike seltskond talle ette akadeemilise muusikalise kõrghariduse puudumist. Seda, et muusikamaailmas on kõrgeid ametikohti, kus just muusikaharidust nõutakse, peab ta ebaõiglaseks, sest nii mõnigi akadeemilise taustata inimene võib olla muusikalistes küsimustes vastava haridusega inimesest pädevamgi.
“Minu suur pluss on akadeemiline majandusharidus, tänu sellele suudan mikro- ja makromajanduslikke protsesse laiemalt adekvaatselt hinnata, vastavalt olukorrale plaane seada ja kindlalt tegutseda.”
Orro tuletab meelde, et Eesti Kontsert on äriühing, mitte ülalpeetav ja see tähendab, et kõik kontserdimajadega seonduv tuleb endal teenida ning (kinnis)vara peab korras olema. Seda kinnisvara on aga kokku üle 27 000 ruutmeetri, mis amortiseerub kiirusega pool miljonit eurot aastas.
Energiahinna tõus on aga täiesti planeerimata kulu, täiel võimsusel huugavat ventilatsiooni või normaalset temperatuuri tagavat kütet ei saa publikut teenindav organisatsioon aga kuidagi maha keerata. Ka ehitushinnad lendasid möödunud kevadel taevastesse kõrgustesse ning rahalistel põhjustel sai teoks vaid pool Pärnu kontserdimaja remondist. Jõhvi maja katus ootab kapitaalremonti juba viis aastat.
“Oleme vajalikke investeeringuid, mille järele meie majad nutavad, edasi lükanud. Anname endale aru, et edasilükkamine tähendab omakorda seda, et kui neid teha mingi aja pärast, on investeeringuvajadus juba väga palju suurem, sest kõik laguneb.”
Enne koroonat korraldati 1200 kontserti aastas, see arv on pandeemiaaastatel märkimisväärselt langenud, kukkunud on publiku number ja rahaliselt tähendab see umbes kaht miljonit puuduolevat eurot. Kulud on Orro eestvedamisel viidud miinimumini, tööülesanded on ümber jagatud ja organisatsiooni struktuuri muudetud. “Riisipaberilaadne pinnapaksus on saavutatud, sealt lihvida ei ole enam midagi.”
Viimastel majandusaastatel on Eesti Kontserdil sellele vaatamata Orro kinnitusel läinud hästi. “Alustasin suure rahalise miinusega ja oma töö esimeseks suureks õnnestumiseks loen seda, et esimese aastaga tõmbasin finantstulemuse miinusest samaväärsesse plussi ja seetõttu täna ma veel tean, mida teen – lähen sahvrist võtma. Võtan kompotipurgi tagant, aga ülehomme enam ei võta. Siis ei teagi, mis saab. Seetõttu oleme nõukoguga üksmeelselt jõudnud järeldusele, et kohe-kohe läheb käima Eesti Kontserdi kinnisvara audit.”
See tähendab, et olemasolev taristu vaadatakse väga hoolikalt üle ja otsustatakse, millist äriplaani rakendada, et Eesti Kontsert saaks toime tulla oma majade majandamisega täites samal ajal põhikirjalist kohustust kontserte korraldada.
Suur vastutusekoorem
Eesti Kontserdi juhi tööpäevad on väga erinevad ja mööduvad ka erinevates kohtades – mõnel päeval kodukontoris, siis aga Tallinnas, Tartus, Jõhvis või Pärnus, aga ka Kuressaares ja Haapsalus. “Geograafiline argipäevandus on lai ja rutiini ei teki, suhtlemist on väga palju. Ka kolleege, kellel jooksvaid küsimusi, on palju. On vaja teha pikki strateegilisi plaane või kiirelt otsustada, suhelda nii muusikute kui partneritega, aeg-ajalt ka publikuga. Minu tööpäevad on töömahukad ja pikad.”
Orro vastutusekoorem eeskätt oma inimeste ees on väga suur ja seda peabki ta oma töö kõige pingelisemaks osaks. “Kui töötajatel tekivad tervisemured või topeltkoormuse tõttu läbipõlemisnähud, on seda väga raske pealt vaadata ja mõnel hetkel tunda, et mina ei saa midagi teha, sest see praegune aeg ongi nii hull. Aga koos tuleb üritada ellu jääda. Samal ajal juhina tajuda vastutust. Vastutust iga töötaja ees.”
Tema ametisse asumisest on meeskond mõnevõrra uuenenud, muu hulgas astus 1,5 aastat tagasi ametisse uus peaprodutsent Maarit Kangron, keda Orro peab Eesti Kontserdi võtmeisikuks. “Eesti Kontserdi puhul on ka vältimatu, et meeskonnas on inimesed, kes on selle maja ajalooga peensusteni kursis.”
Orrole sobib enda hinnangul inimestega töötamine ja ta peab ennast ise ennekõike inimeste juhiks. Juhina peab ta aru andma, et ebapopulaarsed otsused on mõnikord vältimatud, kuid tagajärg on ellujäämine ja jätkusuutlikkus. Ta ei tee saladust, et on mõne lahkujaga oma kabinetis koos nutnud.
“Mõnikord lihtsalt ei ole teist võimalust. Ka selliseid otsuseid saab teha inimlikult ning viisakalt, et inimene, kellega töösuhe lõpeb, tunneks end lahkudes siiski väärtuslikuna. Sõnadega annab teha väga palju liiga, aga neid haavu on pärast keeruline parandada, seetõttu tuleb inimesi hoida.”
Juhina rõhutab ta avatud suhtluse olulisust ja tervitab konstruktiivset kriitikat. Tema uks on alati avatud ettepanekutele ja ideedele. “Meie meeskonna strateegilised eesmärgid on loovus ja loovuse väärtustamine. Lisaks oleme väga head kolleegid, julgeme eksida, eksimusi tunnistada, ja tahame ning julgeme saada kriitikat, et selle pealt saada targemaks ja teha paremaid otsuseid.”
Leia endale normaalsem töö
Oma vaba aega üritab Orro mahutada seda, millest muusika algab ehk vaikust. Pikkadel autosõitudel leiab siiski mõnikord jõudu analüüsivate jutusaadete kuulamiseks. Eesti Kontserdi kontsertidel on kohal nii palju kui vähegi suudab ja kui leiab jõu vaadata oma 10-aastase tütre silmadesse. “Ta küsib mõnel õhtul kui sättima hakkan, millal sa siis tuled ja teatab seejärel, palun kas sa võiksid endale normaalsema töö otsida. Lapse ja pere ees on mul küll aeg-ajalt süümepiinad. Poeg on õnneks juba üliõpilane ning kasvanud selles pöörase tempoga koduses konjunktuuris märkimisväärselt armsaks inimeseks.”
Tunnistab, et viib paratamatult vahel tööd koju kaasa ja abikaasa läheb mõnikord liigsetest tööteemadest isegi pingesse, aga üldiselt on kaasa kontsertidel käimisega harjunud, eriti kui sai teada, et klassikalise muusika saatel magama jäämine on täiesti tolereeritav.
“Igapäevast tööst mahalaadimist toetab see, et elan metsas. Koju jõudes panen tossud jalga ja kaon metsa hulkuma. Ja see on saanud mulle selgeks, et kui puhata, siis tuleb kusagile ära sõita, muidu saadakse sind ikkagi kätte ja puhkus päädib sellega, et teed kogu aeg tööd.”
Energiat annab ka puutöö, Orro peidus pool. Just esimesel koroonakevadel ehitas toona veel väheste kogemustega Orro koos abikaasaga perele uue sauna. Kõige hullemaks tööks üleüldse ja kogu oma elus peab ta selleks vajamineva närilistevõrgu paigaldamist. “Roomasin maapinna ja saunapõranda vahel ning tulistasin seda paindumatut võrku põrandapinnale kinni. Maaelu juures tuleb ise paljuga hakkama saada. Tõnu Kaljuste tavatses meie kandi inimeste kohta ikka öelda “kohalikud talupojad”, küllap on igapäevaselt abiks ka kaine talupojamõistus.”
Orro praegune tööleping kestab 2026. aastani, mis edasi, on veel vara isegi mõelda, rääkimata välja ütlemisest, pealegi on palju töid Eesti Kontserdis pooleli ja plaanid suurejoonelised. “Selles töös ei teki kunagi hetke, kus kõik on valmis – kogu aeg tuleb anda hagu. Iga päev saan uusi teadmisi ja kogemusi, mis arendavad. Teen vigu ja õpin neist. Paigal seista ei saa, sest kogu aeg veerevad ette uued raskused, millest tuleb kuidagi üle saada. Hetkel on mul hea teadmine, et Eesti Kontserdi imelise meeskonnaga saab üle igast Mount Everestist.”
**
Kertu Orro
Lõpetanud Haapsalu 1. Keskkooli, Haapsalu lastemuusikakooli klaveri eriala ning EBSi ärijuhtimise eriala. 2006–2010 töötas Nargenfestivali produtsendina. 2010–2019 Eesti Kontserdi arendusjuht, 2013. aastast Saaremaa ooperipäevade tegevprodutsent, alates 2019 peaprodutsent, Haapsalu Tšaikovski festivali kaasalgataja, Eesti Kontserdi juht aastast 2019.
**
Sihasutus Eesti Kontsert
Eesti suurim ja vanim kontserdikorraldaja, mis tähistas 2022. aastal alguses oma 81. tegutsemisaastat. Sihtasutuse eesmärgiks on eesti muusikakultuuri säilitamine ja arendamine ning erinevate võimaluste loomine kõrgetasemelisest kultuurielust osasaamiseks.
Eesti Kontsert haldab kontserdimaju Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Peterburis, selle koosseisus on kaks resideerivat loomingulist kollektiivi, maailmas unikaalne Eesti Rahvusmeeskoor (asutatud aastal 1944) ja vanamuusika ansambel Hortus Musicus (asutatud aastal 1972).
Kui ülemaailmsest pandeemiast tingitud kultuuri vaikelu kõrvale jätta, siis antakse aastas ligi 1200 kontserti Eestis ja võõrsil, sh üle 300 koolikontserdi.
Eesti Kontsert on aktiivne Eesti kultuurielu korraldaja ja eestkõneleja, ta on mitmekülgse kompetentsikeskuse ja Eesti muusikattevõtlust edendava MusicEstonia liige.
Eesti Kontsert on ka maailma ooperi- ja kontserdimaju koondava Pekingi kaunite kunstide foorumi asutajaliige.
