“Solist arvas, et teen nalja. Võrdlesime noote ja selgus, et olengi vale looga proovi tulnud.” Dirigent Anu Tali palus muusikutelt kümmet minutit ja sai lava taga õige teose parituuri, tantsis enda sõnul selle läbi, kuid ebamugavustundest ei saanud kontserdipäevalgi lahti. “Lugu küll teadsin, aga juhatanud seda polnud ning töötanud vale teosega. Sügavusest jäi vajaka.”
Selliseid eksimusi tuleb ette teistelgi, aga pikemalt nendel ei peatuta. “Minu kreedo on orkestrantidele, et kui me juba oleme kodudest välja tulnud, naudime seda veidi ka ja võtame riske. Muusika võiks lavalt kõlada lihtsalt ja loomulikult ning publikut kaasavalt.”
Anu ja Kadri Tali alustasid ajal, mil kõrgkultuuriks peeti seda, kui laval on saalist rohkem rahvast. Vastupidist meelelahutuseks. Sel aastal tähistab õdede poolt loodud Eesti-Soome sümfooniaorkester, mis täna kannab nime Põhjamaade sümfooniaorkester, kõige kiuste 25. sünnipäeva. Et sellise numbrini jõutakse, polnud muidugi alguses plaanis, sest muusikud kutsuti kokku üheks kontserdiks Soome riigi sünnipäeva tähistama.
“Aga orkestrandid ise pakkusid, et teeme mõne kava veel ja nii sündis “Maailma muusikalised pealinnad”.”
Seegi mattus liigse populaarsuse tõttu kriitikalaviini alla. Dirigent Tali sai kõõrdpilke ka sponsorite reklaamides kaasa löömise eest. “Olime ju algusest peale erarahastuse peal ja selge on see, et käsi peseb kätt – kui oli vaja, tõime autod kontserdisaali ette, reklaamisime partnereid. Aga kultuuriinimene ju nii madalale ei tohtinud langeda.”
Tali ei ole kunagi publikut kartnud, vaid hinnanud saali heast tahtest kohale tulnud kuulajat. Kui viiuldaja ja dirigent Gidon Kremer on arvamisel, et interpreet peaks lavale astuma partituuri ja Jumala auks, siis Tali seisukoht on teine.
“Energia on ju vahetuv ja kui inimene juba on selle pileti hankinud, pean mina perenaisena tekitama temas tunde, et ta on oodatud ning kohe hakkab midagi sellist juhtuma, et ta tahaks meiega koos laval olla. Ja selle tunde pealt suudetakse mägesid liigutada.”
Elus ei anta sulle niisama mitte midagi
Kaksikutest õed olid koolilastena välismaailmast vähe huvitatud ja täitsid õppeprogrammi pika mokaga. Küll unistasid nad kosmonaudiks saamisest ja käisid õhinaga astronoomiat tudeerimas, muusikalise alghariduse said aga Nõmme lastemuusikakoolis. Metsikute tüdrukute ema Anne sattus õpetajate kutsel kooli harva, sest lapsed pidid enda korraldatud jamadest ise kuidagi välja vingerdama.
“Aga siis kui tekkis küsimus meie suunamisest informaatikaklassi, ta tuli ja teatas, et kui tema lapsed oleksid reaalainetes geniaalsed, oleks ta seda juba märganud.”
Tali avastas umbes 13-aastaselt, et ei tahagi enam klaverisse vett valada, sest mängimine tuleb päris hästi välja. Ja nii tekkis mõte astuda tavalisest koolist Tallinna Muusikakeskkooli. Sisse ta sai ning muusikale pühendatud teekond oli alanud. Tõsi, kelleks muusikas saada, oli algusest peale üks hirmsamaid küsimusi.
“Kartsin, et klaverit pean mängima üksinda pimedas toas ja inimesi enam ei kohtagi, keeli ei õpi ning erinevaid maid ei näe, mitte et toona reisimine üldse eriti võimalik oli.” Pianistihakatisena muretses ta peamiselt mängu tehnilise poole pärast. Ja seda muret ikka jagus. “Minu kuueaastane poeg ütleb, et tema juba oskab klaverit mängida, see on tänapäeva laste kasvatus. Minul sellist enesekindlust kunagi ei tekkinud.”
Nii ta dirigeerimise juurde jõudiski ning õnnelike juhuste kokkulangemisel sai võimaluse minna Rootsi õppima ja saada õpetussõnu ka legendaarselt Eric Ericsonilt. Seal lõi oma esimese koori, mille rootslastest lauljad esitasid Veljo Tormise “Sügismaastikke”. “Peast,” põrutab Tali. “Nagu ka Rahmaninovi “Vespersit”.”
Rootsis jõudis Talile pärale, kui kõrgel tasemel on eesti haridus ning et elus ei anta sulle mitte midagi niisama, kaasa arvatud raha. Selle teenimiseks tuli tal töötada lapsehoidja, lehetüdruku, koka ja klaverimängijana. “Ma sain aru, et kui need lehed on müümata, klassiga Prantsusmaale ei sõida. Seega võid arvestada täpselt sellega, kui palju ja mida oled ise teinud. Sellest sain endasse rahuliku teadmise, et saan kõigega hakkama.”
Naisena meestemaailmas
Talile tehti juba varajases nooruses selgeks, et igasugused konkursid küll toimuvad, aga neil ei ole mõtet üldse osaledagi, sest naised ei võida iial. “Aga mina võitsin, sest ei võtnud konkursse elu hinnaga. Maailma muutmine algab igast inimesest endast ja kõik on suhtumise ning töökuse küsimus, naise aspekt ei puutu asjasse.”
Ta peab õiglaseks, et erinevate orkestrite uute muusikute värbamisel mängivad need sageli kardina tagant ja põrandat katab veel paks vaip ka, peamine, et ei oleks aru saada, kas tegemist on naise või mehega. “Otsustamine toimub puhtalt kõrva järgi. Inimese kohta ei saa enne, kui ta pole tööle hakanud, midagi öelda, seetõttu on ennatlike hinnangute andmine äärmiselt petlik.”
Tali teab, et paljudes orkestrites kukutatakse just esimeses voorus kõige huvitavamad muusikud välja ning seetõttu kasutas ta vähemalt Sarasota orkestri kunstilise juhina oma vetoõigust ning lasi tehniliselt mitte alati kõige täiuslikumad orkestrandid esimesest voorust edasi.
“Kõige vingematel ja emotsionaalsematel noortel muusikutel pole enamasti raha, et konkursile eelneval päeval kohale tulla, end välja magada ja pill korralikult korda saada. Ja ma pean tunnistama, et sisetunne oli mul pea alati õige. “I hate to be right every bloody time!” Seda ütlesin naljaga iga jumala konkursi lõppedes.”
Emotsionaalsed inimesed on Tali arvates alati paremad lavakaaslased, kolleegid ja sõbrad ning pikemaajalisi töösuhteid silmas pidades tuleb oma meeskond just sellistest koostada. “Mitte noote tulistavatest külmadest automaatrelvadest. Õnnestav on ideid loopida ja tulemuse nimel koos vaeva näha.”
Tali meenutab Ameerika-ajast üht noort muusikut, kes kolleegidele meeldimise nimel oma isiksuse kaotas ja ühtlasi kaasteeliste austuse. “Aga sellist muusikut ei saa juhtivpositsioonile ju kinnitada. Mina nägin temas potentsiaali ning andsin talle võimaluse end kokku korjata ja endaks jääda. Tänaseks on ta üks kihvtimaid interpreete selles orkestris. Tänapäeva muusikuks olemise eri on tehnilised oskused koos isiksuse ja sarmiga.”
Dirigent kui inspireerija
Orkestris või kooris algab ikkagi kõik dirigendist, arvab Tali. Kui ikka juht oma inimesi innustada ei suuda, vajuvad ka parimad keskpärasuse sohu. “On aga kollektiive, kus innustusega kistakse oma oskustest mitteteadlikelt parimad nüansid välja ja otsitakse koos huvitavat kõlavärvi. See on minu arvates ka Põhjamaade sümfooniaorkestri fenomen.”
Selge on muidugi see, et üle maailma kokku sõitvad muusikud esimeses proovis ideaalselt kokku ei kõla ning see tekitab ebamugavust. “Ideaalne koosmäng esimeses proovis on ülehinnatud. Kõige olulisem on teada, mida me kõlaliselt saavutada tahame ja et muusikalistes plahvatuses oleks nii palju särtsu ja elektrit, et ka kuulaja kargab piltlikult öeldes toolilt püsti.”
Dirigeerimist alustades tajus Tali, et suudab juhatades tekitada teatud muusikalise kõla ning seda muuta. “Klaverimängus ei suutnud ma kunagi luua sellist tulemust, nagu on orkester minu käte küljes. On suur vahe, kas hoida orkestrit lihtsalt koos või juhatad muusikalist teekonda sinna, kuhu oleme koos otsustanud jõuda.”
Sellise lähenemise eest võlgneb ta tänu vene koolkonnale ning professor Ilja Mussinile, kelle juures sai aasta jooksul hindamatuid teadmisi ja kogemusi muusikateoste kujundamises. “Sealt pärineb ka mind iseloomustav teatraalsus ja teadmine, et pean suutma asju lahti mõtestada.”
Kui oma orkestriga on esimene proov lihtsalt veidi ebamugav, siis võõra orkestri ette
tulemine on hullem kui kontsert ise. “Seal on absoluutselt kõik mängus ja sõltub minust – kas sisenen proovisaali emotsiooniga, et tahan nende inimestega Velikije Luki all kaevikutes püherdada ja luua muusikat, mis toob klombi kurku või soovin selle teekonna võimalikult kiiresti läbida.”
Orkestri eripära tuleb tunnetada
Partituuri uurib Tali põhjalikult ning üritab vaikuses ja rahus välja mõelda, mida helilooja on pruukinud oma teost luues öelda. Muusikaline materjal lihtsalt peab olema selge. Elavatelt heliloojatelt saab küsida ja interpretatsiooniks juhiseid paluda. “Arvo Pärt armastab öelda, et harmooniad kallistavad ja helis nagu paitavad üksteist. Mina pean selle ära tajuma, millal anda vaikusel lihtsalt kanda, millal võtta tempot maha. Üle pingutamata.”
Mõned heliloojad on nooditekstis väga täpsed ja detailsed, aga on ka neid, kes annavad vähem juhtnööre. Siis tuleb dirigendil aru saada, milline see muusikaline süsteem täpselt on ja kus võiks olla kulminatsioon. “Sajandeid tagasi kirjutatud ja palju kuuldud ning mängitud muusika on professionaalidel kõrvus. Mulle aga meeldib üht-teist lisada, mitte muidugi noote, vaid teatud mõtestatud pause või nii.”
Siis teeb ta proovis muusikutele oma ettepanekud. “Mõned toimivad, mõned mitte. Kui ikka interpreedile on minu idee vastukarva, end peale suruma ei hakka ning jätan õiguse mängida nii nagu ta soovib.”
Vanasti teadis Tali täpselt, kuidas kõik kõlama ja olema peab, räägib ta naerma puhkedes. “Aga nüüd läheb allamäge, sest iga päevaga tean vähem.”
Ta lisab, et igal orkestril on oma kõla ja tempo, mis kõige paremini sobivad. Ka selle peab dirigent alguses ära tunnetama. Kui aga mõnel kollektiivil on tema arvates mitte kõige paremad muusikalised harjumused, tuleb üritada neid siiski suunata. “Oma tahe tuleb sel juhul läbi suruda. Või siis otsustama, et tulen neile vastu ja lähen nende teed. Kahe tooli vahele jäämine ei tule kõne alla.”
Sellistel puhkudel aitab kõige paremini hea huumor. Algusaastatel tegi ta võõra orkestri ees juba esimeses proovis nalja, aga nüüd on sellest loobunud. “Kui sa pole orkestriga kontakti saavutanud, ei ole mõtet naljatleda, võib tobedalt välja kukkuda.”
Kui orkestrantidest keegi kulmu kergitab ja dirigenti provotseerib, Tali reeglina ei reageeri. “Ma ei hakka terve orkestri tuju rikkuma. Muusikud on reeglina selle eest tänulikud, sest töömeeleolu peab olema meeldiv ja lahke ning lepingu järgi olen mina selle looja. Pealegi, kui see inimene minuga koju kaasa ei tule, ei pea hakkama teda murdma.”
Tema käe alla mängima saamisel loeb suhtumine muusikasse ja tahtmine saavutada sellega midagi, mis inimesi kõnetab. Ja seda on reeglina interpreedi olekust näha. “Profiks olemine ei ole kriteerium omaette. Peab olema imeline ja õnnestav muusik, et jumalate keelt tõlgendada. See on nakkav. Selliste inimeste juuresolekul annavad kõik endast maksimumi.”
Võiks ju ökonoomsemalt
Dirigendina on Tali emotsionaalne, range ja nõudlik, kuid loodab ise, et selle juures ka armastusväärne. Ta teab, et peab endast kogu aeg andma, andma ja veel kord andma, sest teistest ei saa pigistada, kui sinus endas ei ole midagi. “Pärast kontserti lillesülemiga istudes saad tagasi.”
Muide, Talile endale emotsionaalne kehakeel ei meeldi, ütleb, et võiks sellega tagasi tõmmata, saaks õlavalust ka lahti, üks operatsioon on juba selja taga. “Neeme Järvi just uuris, kas ma ikka töötan endaga pidevalt edasi ja olen ka väiksemalt ning ökonoomsemalt juhatama hakanud. No kus ma siis olen? Kuigi õudselt tahaksin.”
Kõik muusikalised projektid arutab ta juba aastaid läbi kolleegi ja sõbra Arvo Volmeriga, kellega ollakse vastandid. “Kui temale on midagi väga lihtne, siis minu jaoks on see tuliraske. Kui tema jaoks on midagi keerulist, siis minul tuleb see lihtsalt välja. Volmer on nagu koorelahutaja, kuuleb kõike, leiab muusikalised nurgad, millele mina ei tule.”
Õpetama peaksid Tali hinnangul need, kes ise juba oskavad. “Nüüd tunnen, et midagi ma juba oskan.” Ta loodab, et kunagi läheb kellelegi tema kui eksperdi teadmisi vaja. Noortele dirigentidele on ta soovitanud istuda proovides, sest just seal toimub tegelik töö, ja on oluline teada, kuidas seda teha tuleb. “Tükkhaaval vigu parandada nokitsedes läheksid kõik hulluks. Dirigent peab leidma õige koodi, et materjal paika loksuks.”
Dirigeerimist peab ta teistmoodi kunstiks, kus käsi kannab kõla, sõrmed peavad olema materjaliga kontaktis ja kui miski juba mitmendat korda ei toimi, tuleb tagataskust mõni muu lahendus välja võtta. “Siis on viga sinus, ei oska näidata.”
Tippe nähes, nendega suheldes ja nende hulka kuuludes teab Tali, et kuni muusiku tegevus on mõtestatud, tal on janu teoseid esitada ja neist vaimustuda, on ta hoitud ning inimestele vajalik.
“Probleem tekib siis, kui hakkad endale midagi kindlustama. Just seetõttu on vaja leida muusikalisi juhte, kelle jaoks see ametikoht ei ole elu ja surma küsimus, vaid kes viivad orkestri kõrgele tasemele ja lendavad sealt edasi.”
**
Põhjamaade sümfooniaorkester 25 “Galakontsert”
11. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal
13. detsember kell 19 Eesti Muusika ja Teatriakadeemia suur saal
14. detsember kell 19 Eesti Muusika ja Teatriakadeemia suur saal
Kavas: Brahmsi viiulikontsert, Mozarti avamäng ooperile “Võluflööt”, süidid Tšaikovski ballettidest “Uinuv kaunitar” ja “Pähklipureja”
Solist Sergei Dogadin
Dirigent Anu Tali
**
Anu Tali (18.06.1972)
Tali on rahvusvaheliselt tunnustatud dirigent, kelle dirigenditöö ja kontsertreisid on viinud teda selliste orkestrite ette nagu Tokyo Filharmoonikud, Jaapani Filharmoonikud, Frankfurdi ja Raadio Sümfooniaorkester, NDR Sümfooniaorkester, Baieri Raadio Sümfooniaorkester, Deutsche Kammerphilharmonie Bremen, Lahti Sümfoonikud, Göteborgi Sümfoonikud, Strasbourgi Filharmoonikud, Bratislava Solistid, New Jersey ja Nashville Sümfooniaorkester, Royal Philharmonic Orchestra, London Sinfonietta, Orchestra of the Age of Enlightenment, jpt.
Tali on olnud Bizet’ „Carmeni“ muusikaline juht Savonlinna ooperifestivalil ning teinud debüüdi Taani Kuninglikus Ooperi- ja Balletiteatris „La Bayadere“ muusikalise juhi ja dirigendina. 2021. aasta suvel oli ta “Carmeni” ooperiproduktsiooni muusikaline juht Sevillas.
Kodupubliku ees on Tali andnud kontserte Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga, juhatanud ooperi- ja balletilavastusi Rahvusooperis Estonia ning olnud Vanemuise teatri dirigent.
Anu Tali on esitanud ning salvestanud Eesti muusikat paljude maailma orkestritega ning andnud kontserte pea kõikides riikides.Aastatel 2013–2018 oli Anu Tali Sarasota Sümfooniaorkestri muusikaline juht ja peadirigent Ameerika Ühendriikides.
Tali on Põhjamaade Sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent. Tema käe all on 1997. aastast esinev orkester toonud publiku ette kakskümmend viis omanäolist kontserdihooaega, nagu näiteks: „Maailma muusikalised pealinnad“, „Inimene“, „Sümfoonia“, „Musica Grande“, „Kirg või Kannatus“ jpt. Ta on algatanud heategevusliku liikumise „Erilisena Sündinud“ ja Noore Publiku Programmi, millest on tänaseks osa saanud üle 20 000 Eesti õpilase.
Koostöös Põhjamaade Sümfooniaorkestriga on Tali andnud välja 4 heliplaati, millest esimene, „Swan Flight“ (Warner Music / Finlandia Records), tõi Anu Talile maineka auhinna „Echo Classic Award“ ja aasta parima noore muusiku nimetuse.
Järgnesid „Action.Passion.Illusion“ (Warner Music)” ja „Strata“(ECM), mis oli pühendatud Erkki-Sven Tüüri muusikale.
Anu Tali auhinnati 2004 Eesti Vabariigi Presidendi Noore Kultuuritegelase Preemiaga. Eesti Raadio valis Anu Tali Aasta Muusikuks 2006. Aastal 2008 omistati talle Saksamaal „Tõusva Tähe“ auhind ning Unicefi „Sinilinnu“ preemia Eestis.
