“Kummalisel kombel on väga karm saatuse vingerpuss jätnud minu vaimu puutumata. Ma ei ole ilmselt siiani aru saanud, kui suur pauk see minu karjäärile on.”
Veebruaris esitles rahvusvaheline plaadifirma ACT Kadri Voorandi albumit “In Duo With Mihkel Mälgand” ning ees oli ootamas tihedalt esinemisi üle kogu Euroopa.
Käesolevast aastast pidi saama laulja läbimurre rahvusvahelisel muusikamaastikul. Unistus, mille nimel muusik päevade ja ööde kaupa palju aastaid töötas stiilis “kiiremini, kõrgemale ja kaugemale muidu suren 2020” ning mis oli just täitumas.
“Märtsis, kui minu raske töö vili hakkas tunneli lõpus paistma, saabus karm reaalsus, mis on löönud meid kõiki nii pagana valel ajal. Olen naisena aastaringide suhtes veel igatepidi tundlikum. Millekski peab see hea olema, aga ma veel ei tea, milleks. Põhjuseta ei saa nii raskelt minna. Teisiti ei oleks ma jällegi Eesti Laulu ridades.”
Kontserdid välismaal ei teki muusikute graafikutesse juhuslikult, vaid teineteise pinnalt. See tähendab, et üht esinemist satub vaatama keegi mõjukas, kes omakorda räägib elamusest järgmisele. Hea õnne korral kutsub see mõne veelgi olulisema kaasa, kes vaimustub ning artist saab esinemiskutse või mitu.
“Need kutsed ei tule nii, et keegi läheb korraldaja juurde ja määrib mind pähe. Seepärast ongi kõik võtnud nii kaua aega. Iga Eestist väljaspool toimuv esinemine on tähtis.”
Oleks on küll “paha poiss”, kuid tänavu toimuma pidanud plaadiesitlustuur tähendanuks esinemisi paikades, kuhu oleks ehk sattunud hoopis teine hulk kutsujaid ja kuulajaid. Seni on pea iga pisemgi esinemine toonud Voorandile järgmise.
“Kõhe mõelda, kui vajalik oleks olnud meie ärajäänud terve tuur. Siiski pole millegipärast minu sisse pugenud sellest ei viha ega kurbust. Mida pole olnud, seda ei tunne.”
Muusikat peab teistes tajuma
Novembris pidi Voorand andma kontserdid Berliini Filharmoonias ning Göttingeni Jazz Festivalil, selle asemel oli ta hoopis Tallinnas. Ega tööde hulk keerulisel ajal vähenenud ole, loomeinimesele omaselt oli temalgi ajast puudu, hulk tellimusi tegemata ja tähtajad kukil. “Pärast toimetusi linnas sõitsin ühel hilisõhtul koju ja tabasin end mõttelt, et võiksin kohustuste asemel hoopis midagi “targemat” teha.” Sündis otsus osaleda Eesti Laulu konkursil.
“Mind sütitab ja käivitab teadmine, et lugu jõuab kindlasti kuulajani. Kui ma tean, et saal on välja müüdud ja inimesed tulevad kuulama, hakkab mõte rändama – klaabu tundlad lähevad püsti ja vaatavad igas suunas ning minusse tuleb energia. Ma ei ole kindlasti nokitseja, kes suudab luua lootuses, et äkki keegi kuulab. Kirjutan pigem ikka siis, kui tean, et see peatselt kuulajani jõuab.”
Muusika kirjutamist teistele mõjutab väga kaasmuusikutega kohtumine. Koos musitseerimist peab Voorand loomeprotsessi kõige olulisemaks osaks, sest kokkukõla on erakordselt põnev, sellest tekivad emotsioonid ning helilooja saab ka ausat tagasisidet. Viiruse esimese laine ajal oli kokkusaamisi vähe, virtuaalselt hoiti Estonian Voicese liikmetega teineteise meeleolu üleval, aga proove ei tehtud.
“Olime emotsionaalselt koos, kuigi istusime igaüks oma toakeses. Ühe laulu isegi salvestasime. Aga kui sa ei viibi ühes ruumis, ei käi muusika kerest läbi ning ei teki arusaama, kas see nüüd läks korda või mitte. Koos olles tunnetad iga nüanssi oma kehaga, sõnu polegi vaja.”
Voorand rõhutab, kui tähtis on muusikas teiste inimeste, ka kuulajate, tajumine. “Musitseerides oled füüsiliselt ülitundlik ja võtad vastu südameinfot. Tajumine, mis sinu loodud muusika juures töötab, milline tunne tekib või millised taktid on tugevamad, tuleb teistega koos. Üksinda nokitsemine mõjub loomingule pigem halvasti.”
Viimasel minutil
Üllataval kombel kirjutab Voorand sundolukorras ehk ajal, mil päevad tihedalt täis planeeritud ja aega väga vähe, palju paremini. Ning tulles tagasi Eesti Laulu konkursile saadetud loo “Energy” juurde, siis juhtus täpselt nii, et järgmisel hommikul oli vaja lugu, mida veel olemaski polnud.
“Mitte, et mulle meeldiks, et kogu aeg on hästi raske. Olen seda tüüpi laisk inimene, et kui ora ei torgi, siis aju kasutab oma potentsiaalist poole vähem. Ma olen parem, kui mul on kiire. Need lood, mis nii sündinud, on palju võimsamad kui need, mis sündinud pika aja vältel vaikselt. Kui on liiga palju aega, hakkad endas kahtlema ja üle mõtlema, kiirustades ei ole selleks jamaks aega.”
Voorand andis öö hakul helirežissöörile teada, et päeva esimestel tundidel on lugu valmis ning vajab helitöötlust. Asetas seejärel käed klaverile ning alustas otsimist nagu Leiutajateküla Lotte. Kondikava oli küll olemas, kuid liha luudel veel mitte. Reeglina alustab ta esmalt tekstist ja alles seejärel asub meloodia kallale, nüüd tulid mõlemad ja korraga. Päris palju loo emotsionaalsest infost sisaldub tema meelest meloodias ja harmoonia järgnevuses, teine osa emotsionaalsest infost peitubki sõnades.
“Sõnad ei ole ette antud selleks, et kuulaja peaks kaasa elama ühele konkreetsele loole. Mu meelest kõnetab üks salm üht, teine aga hoopis kedagi teist. Nii sõnad, meloodia kui harmoonia jutustavad midagi ja jutustus tuleb minu isiklikust plaanist, mis ei tähenda seda, et lugu on otse minu elust maha kirjutatud. Kõik sõnad on küll minu elust, aga paigutatud nagu puzzle.”
Voorand kirjutab alati enda emotsionaalse energia pinnalt ja ise on ta endale ka esimene filter. Valemeid on ainult üks – kui lugu tema südant kiiremini põksuma ei pane, siis sellest asja ei saa. “Isiklik energia pea olema baasiks ning minu usun, et vaid see töötab. Vastasel juhul ei saaks ma lugu esitada. Ma ise kuulan muusikat, mis on sündinud läbi sellise lähenemise ja üritan ise ka muusikat niimoodi kirjutada.”
Õige tunne tuli peale alles kella nelja ajal hommikul ning kell kuus oli pala salvestatud. “Ma panin sinna oma südame. Ja tahan näha, kuidas läheb minimalistlikul laulul. Mis saab loost, mille juures ei ole midagi liigset, ongi lihtsalt harmoonia, sõnad ja viis.”
Sügav ei ole keeruline
Voorand sõnab naljaga pooleks, et loobki viimasel ajal ilusa helikeelega ühe duuri lugusid. Õpingute ajal ületas mäekõrguseid raskusi, testis ja harjutas ning kirjutas endast keerulised helid välja. Kool on aga vahepeal selja taha jäänud ning muusik üha rohkem lähedal sellele, kes ta päriselt on. Ja tuleb välja, et keerukusest on asjalood kaugel.
“Kunagi nägin end sügavana, aga sügavust tajusin siis hoopis teistmoodi. Sügav on see, mis tuleb puhtast südamest ning sügav olemiseks ei pea olema üldse keeruline. Olen väga palju arenenud ja teen igal aastal suure tiiru peale ning arenen edasi. Tahaksin igal aastal kutsuda inimesed kokku ja öelda, et liikusin uude suunda. Tunnen, et Eestis on minust veidi puudulik kuvand. Seetõttu ongi mul välismaal väga hea ja lihtne esineda, sest inimestel ei ole minu osas eelarvamusi – nad tulevad saali ja on õnnelikud, mis teeb mind omakorda õnnelikuks.”
Eestis esineb ta harva, kuigi on palju pildil. Voorand märgib, et enamik neist, kes temast kirjutatud lugusid loevad ja ilusaid fotosid vaatavad, ei ole tema muusikat ilmselt kuulnudki ning ei lähe ka uurima, millega see ajakirja kaanestaar täpsemalt tegeleb. Plaadifirma jaoks on Voorand kohati liiga popmuusika, aga ta ise ei ole muusikas endale iial stilipiire seadnud. Kui vaja, on ta džäss, aga miks mitte hoopis hard rock, rääkimata folgist või avangardist.
“Salvestiste kaudu on mind kui artisti muidugi raske müüa. Minu helikeel on laivi emotsionaalne energia. Ka sel põhjusel on mul olnud raske jõuda rahvusvaheliselt inimeste teadvusesse, kuna kindlat märgusõna reklaamimiseks pole leitud. Mind tullakse justkui džässilavadele kuulama, aga välismaal ei arva keegi, et ma teen džässi, ometi see, mida teen, meeldib neile.”
Voorand on julge artist, kes ei kahetse kividest ja kändudest tulvil teed, mida käinud on. Vaevalt edasinegi sirgjooneline saab olema. Kõik kogemused on teda muusikaliselt väga palju arendanud. “Kogu uue muusika žanr on loojale tohutu rikkus, kuigi tavakuulajale kohati raskesti mõistetav. Mina teen kõike põhjalikult ja isegi kui väljakutse on väga suur ja alguses arusaamatu, töötan nii kaua kuni leian isikliku mõistetava tundeprisma, kust ma selle läbi lasen.”
Kriisiaja alguses tabas teda rõõmupuhang, sest lõpuks ometi oli võimalik lihtsalt olla. Isegi jalutada tohtis pingeta, et mõni kiireloomuline asi vajab lahendamist. Talle jõudis kohale, kui palju on tehtud tööd iseenda arvelt ja seda oli oluliselt rohkem, kui ta arvata julges. Voorand tunnistab, et mingisugune eraelu moment on ta tänaseks tagantjärele kinni püüdnud. Mõtted, mida enne pole olnud mahti mõelda ja mis seotud eluolu, inimsuhete, perekonna, kodu ja sõprade-tuttavatega.
“Tegin tutvust oma väikese minaga ja võtsin pisikesel Kadril käest kinni ning hakkasin temaga päriselt juttu ajama. Hakkan iseendaga jälle sõbraks saama. Olme ei ole mind veel kinni püüdnud ja äkki ei püüagi.”
Päris magama jääda ei saa, sest töine aasta on tulekul. Jaanuaris peetakse plaadifirmaga Saksamaal uue albumi plaane ja seetõttu tuleb hakata kõvasti muusikat kirjutama. Hullumajapuhvet, nagu ta ise märgib, hakkab jälle tööle ja selles tuleb ellu jääda.
“Kuigi mul on uhke plaan pühenduda oma muusikale, siis reaalne elu on näidanud, et tavaliselt tuleb kümmekond projekti aknast ja uksest ootamatult. Aga inimene natukene ikka õpib ka, nii et endale tuleb teadlikumalt aega võtta. Ja kuigi leiva toob lauale see, mida keegi sulle ette söödab, siis iseennast ja oma unistusi ei tohi unarusse jätta.”
**
Jõulujazz
Estonian Voices 10
13.12.2020 kell 15.00 ja kell 18.00
Noblessneri Valukoda
15.12.2020 kell 19.00
Tartu Vanemuise Kontserdimaja
