“Iga helilooja on põnevatele helidele ahne, kõrv otsib kogu aeg uut ja linnas juhtub üsna palju huvitavat. Muud fooni on siiski nii palju, et vähesest kujuneb siin sündmus. Mere ääres võib selleks aga saada üks krõpsatus, linnu huige või looma hüüe – muusikat saab luua mõlemat pidi.”
Helilooja, koolidirektor ning produtsent Timo Steiner meenutab eriolukorra algust, mil mõnegi interpreedi arvates saabus heliloojate kuldaeg. Tuhkagi, sest loomine on tema hinnangul seotud tugevalt sellega, mis toimub akna taga ning ühiskonna rütm puudutab.
“See oli nagu pühapäev. Aga pühapäeval on väga raske muusikat kirjutada, sest teised inimesed ei tööta, tunnetad selle ära ning ennast on töömeeleollu tohutult keeruline saada. Eriolukorras ei olnud inimesed hea loomise lainel, nii minagi.”
Esimese hooga lootis ta nagu iga teine, et ootamatult tekkinud pausi ajal saab tegeleda kõige sellega, milleks seni pole aega jätkunud. Avastas siis, et kummalisel kombel võtavad asjaajamised distantsilt väga palju rohkem aega ning kurnavad.
“Kõik tegevused olid üsna ühekülgsed ning seotud ekraaniga, mis imeb sinust energia välja. Silmad ja hing on nii väsinud, et lugemise või muu asemel jaksad heal juhul raadiost kuuldemängu kuulata.”
Teiste korraldajate tuules tuli varakevadel vastu võtta keerulisi otsuseid – kuhu lükata balleti “Kuldne Tempel” esietendus ning nüüdismuusika festival Eesti Muusika Päevad. Steineri, Sander Mölderi ja Teet Kase koostöös valminud balleti lühiversioon jõuti isegi Jaapanis ära näidata, kodupublikuni jõuab see 1. detsembril.
“Eesti Muusika Päevade puhul pigistas meid teadmine, et järgmisel kevadel on festivali erivormina planeeritud Baltimaade muusikapäevad ning sinna saab lükata vaid mõne teose. Tol hetkel mõtles ilmselt iga korraldaja, miks tema ettevõtmine peab ära jääma. Elame huvitaval ajal – sügisel toimub kultuuriplahvatus. Ega me tea, kas ja kui palju rahvast liigub ning kas nad üldse tahavad kontserdisaali minna. Ma ise olen viimastel kuudel palju muusikat kuulanud, aga igatsust saali järele ei ole tekkinud. Heliloojal on hea kuulata ideaali, mida pakub hoopiski salvestus.”
Vilgas kontserdielu on alati olnud Eesti eripära. Kontserte toimub palju ja igale maitsele ning kõigile jagub ka publikut. Steiner arvab, et küllap see kõik ikkagi taastub. Kui eriolukorra eelsele ajale mõelda, siis võib öelda, et klassikalisel muusikal läheb siinmail päris hästi.
“ERSO kontsertidel olid saalid täis, kammermuusikale jagus ja jagub vähem inimesi, aga põhjust nuriseda väga pole, sest kuulajate seas on ka noori. Me ei pea küsima, mis juhtub kui klassikalist muusikat kuulama harjunud vanem põlvkond ära läheb, väga palju ei juhtu.”
Klassikalise muusika populariseerimiseks on muidugi vaja sellegipoolest palju teha. Näiteks proovida selle mõttekuses ja toreduses inimesi veenda. Veel olulisem on aga kasvatada noori, kes on valmis mõttepingutuseks.
“Pingutus ei ole küll hea sõna, aga muusika kuulamisel on erinevad pingutuse astmed. Nüüdismuusika kuulamisel on palju kinni keeleoskuses. Kui baas ei ole selge, on võõrast keelt väga raske hinnata. Lõpuks on muusika ikkagi üldisel tasandil ja emotsionaalselt kuulatav. Hea reegel tänases elus on mõnu tekitav – mida rohkem süvened, seda rohkem saad teada ja seda rohkem see sind köidab.”
Igavene kevad
Eesti Muusika Päevade korraldamise hoos tekkis Steineril viisteist aastat tagasi mõte, et maailma saab paremaks muuta, koolikontserdist võiks kujuneda kunstisündmus ning noortega suheldes püsib isegi noorena. Ja nii saigi temast pikaks ajaks Tallinna Muusikakeskkooli direktor.
“Haridussüsteemis hakkab kevad teistmoodi maitsema ja tahad seda pikendada. Emotsionaalses plaanis kevade tunne kestab ning selle töö üks toredamaid nüansse on, et kevad on ikka sama erutav. Kui oled kõik ära teinud, mida tahtnud, tuleb töös langusi ka ette. Aga siis tekivad uued ideed ning keegi teine või sa ise tõmbad end käima ja hoog tuleb sisse.”
2022. aastal tegevust alustava Tallinna Muusika- ja Balletikooli direktoriks ta küll kandideeris, kuid ei osutunud valituks. Olgugi, et oli ühendkooli tekkimisse üsna palju panustanud ja tol hetkel oli muidugi kahju, siis pikalt Steiner ei kurvastanud.
“Täna olen ju meeskonnas, kes uue kooli sündi ette valmistab. Just vaatasin koduaknast, et kraana on püsti ja auk kaevatud. Praegu on lootus suurem kui kunagi varem, et see kool oma uksed avab. Loodan, et minu panusega arvestatakse ja usun, et jään kooliga kuidagi ikka seotuks.”
Steineri erinevad ametid ei ole tema meelest üldse võrreldavad ning üleminekud on mõnikord üpris keerulised. Korraldavast tööst loovasse minna on raske, välja astuda imelihtne. Kui pikalt püsida muusikas, hakkab ümberkaudne maailm ununema või kaugenema.
“Tagasi tulles võid olla kaunis abitu ega tunneta, kuidas maailm toimib, paistad natuke aega isegi ohmuna. Kuna ma niimoodi toimetan, siis ju need maailmad peavad toimima. Päevakava alusel mahutan kõik ära, eelmisel õhtul mõtlen läbi, mis ajal midagi juhtuda võiks, kui palju aega ma kusagile kulutan ja katsun sellest ka kinni pidada. Nendesse raamidesse mahub isegi spontaansus.”
Kõige magusam on idee
Muusika loomisele võiks muidugi rohkem aega kulutada, sest suurem osa päevast on täidetud kõige muuga. Kui ta päevas ei näe hetke, mil oleks võimalik kirjutada, paneb kella hommikul pool tundi varasemaks helisema ning mõtleb parasjagu peas keerlevale muusikalisele ideele, et siis päevaga edasi minna.
“Idee faas ongi minu jaoks see kõige magusam aeg. Raske on vormistamisele sundimine. Eriti kui arvutis on 50 erinevat võimalust või alget, millest tuleb valida üks. Kõikidega korraga töötada ei saa, see ei vii kusagile ja seda tuleb endale meelde tuletada. Ideemaastik tuleb läbi käia ja ülejäänud aur läheb vormile.”
Arvutiga kirjutamine annab võimaluse muusikalised mõtted alles jätta ja nende juurde tagasi tulla. Isegi kui tegelikkuses head ideed ununema kipuvad. Rahustav seegi, et need kusagil välisel kõvakettal olemas. Viimaseid on tal palju. Eriliselt armsaks peab Steiner enda teoseid, mis viimasel ajal kirjutatud – balletid “Keres” ja “Kuldne Tempel” näiteks. Loomingus leidub ka kahetisi tundeid tekitavaid, kui idee ei ole konkreetses ajaraamis päriselt teostunud.
“Huvitaval kombel on nendega kohtumine väga erutav. Kui teele satub selline, mis pole hästi paika saanud, tekib hinge tohutu tulv, mida sellega teha. Need, mis ongi valmis ja mille aeg viib eemale, ei ole nii isiklikud. Kuulad nagu iga muu teost, aga ennast sealt ei leia.”
Foto: Kristel Üksvärav
Oma teoste üle Steiner arvet ei pea. “Õnneks on selle töö enda kanda võtnud Eesti Muusika Infokeskus ja saan vajadusel sealt vaadata. Arvutis on mul olemas aastate kaupa isegi mingisugused failid, aga need on süsteemsuse ja ebasüsteemsuse vahepeal.”
Inspiratsiooni pakub teose, mida tuleb kirjutada, idee. Teost juba kirjutades muu peale muusika ei köida. Aga laiemas mõttes peab Steiner end “väga lugejaks”, lugemist sageli muusika kirjutamise asendustegevuseks ja ütleb, et muusikat kuulates läheb energia välja, lugedes tuleb sisse. Öökapil on praegugi hunnik igasuguseid raamatuid: palju põnevaid psühholoogia valdkonna teoseid, aga ka juhtimiskirjandust, ilukirjandust siiski vähem kui ta tahaks.
“Kuulsin kord Eesti Raadiost Tõnu Mikiveri loetud Maurice Maeterlincki tekste, mis olid mul olnud tükk aega sirvimise all ja jäin hääle vangi. Need on nii ilusad tähelepanekud inimese võimaluse üle oma saatust juhtida, ja näha, kus ning millistes pisiasjades õnn tegelikult seisneb. See vääriks ju natuke muusikat.”
Tunnine kooriteos “Ülemlaul vaimsele vaprusele”, mis põhineb Maeterlincki tekstil “Tarkus ja saatus”, on peaaegu valmis. See tuleb esiettekandele kammerkoor Collegium Musicale kümnendal sünnipäeval 3. oktoobril.
“Muusikat on palju valmis kirjutatud, aga on ka otsustamise kohti. Visuaalselt tahaksin ette kujutada, et kuulaja loeb teksti, pliiats käes. Kui leiab midagi, mille üle tahab järele mõelda või mida alla kriipsutada, siis muusika ongi see allakriipsutus. Annab aega mõelda ja võtta paus. Muusikaga on võimalik neid hetki tekitada.”
Aeg käivitab
Äsja sai lõpetatud ka muusikaline kujundus rindeoperaator Ivar Heinmaa dokumentaalfilmile, mis räägib Ukraina rindel sõdivatest naistest. Järgmisel aastal on plaanis ooperiprojekt Nargenfestivaliga Andri Luubi libretole, mis on südamlik lugu häälest ja kriisidest inimese elus ja meie ümber.
Üldiselt loojad eriti eostamisfaasis projektidest rääkida ei taha, nii ka Steiner. Sümfooniat praegu plaanis pole, pigem pakuvad huvi lavale sobivad vormid. Tellimustööde puhul mõtleb ta alguses suure vaimustusega, et see on täpselt see, mida on alati teha tahtnud.
“Natuke järele mõeldes tundub vahel, et mõni järgmine asi on veel huvitavam ja tahaks juba sellega tegelema hakata – enamasti jõutakse tellimuse ja muusikalise ideega keskele kokku. Teemat üldiselt ette ei anta ja vabadus on tihtilugu ahistav. Kõige keerulisemad on esimene noot ja lehekülg. See on iga kord erinev leiutamine, kuigi tarkus on olemas, et tuleb maha istuda ja see esimene noot kirja panna. See, et see sinna jääb, ei ole üldse kindel ja pärast võib kõik muutuda. Loomisprotsessile hakkab kohe ka vastupanu tekkima – keegi kusagil peas arvab, et äkki me siiski teeme midagi muud? See tuleb rahulikult ületada ja kuulub sellesse mängu, loomeprotsessi sisse.”
Aegajalt tuleb ette ka koosloomisi. Õndsatel juhtudel saab oma ninajuure tunde järgi otsustada, kas selle teise inimese mõttemaailm sobib ja rikastab. Aga on ka vastupidist, siis tuleb töötada nagu professionaalile kombeks – parimal moel oma kohust täites. Sellestki on palju õppida ning oma töö saab ikkagi ära tehtud.
Koosloomine käib üldiselt nii, et kokkulepitud kellaajal istutakse maha. Endaga ei pruugi sellised kokkulepped pidada, sest võib tekkida mõtteid millestki palju pakilisemast kui muusika loomine.
“Rahunemisprotsessis võin kirjutada ükskõik, kus. Idee otsimises aga ei ole ükski koht piisavalt hea. Siis pendeldan. Kord linn ahistab. Siis sõidan maale. Siis lähen kooli. Tihtilugu ongi vaja keskkonna muutust või isegi minekut kui sellist. Mineku peal hakkab pea lahendust otsima. Väga hea, kui ees on pikk periood, mille jooksul saab erinevaid asju rahulikult läbi kaaluda. Viimaseks käivitavaks jõuks on aeg. Otsuste tegemine tuleb väga selgelt paremini välja, kui finiš paistab.”
Interpretatsiooni Steiner pigem sekkuma ei kipu, eriti kui on tegemist tellimustööga. Kui aga ise mõnd teost kellelegi välja pakub, on interpreediga koos mõtlemine juba varajases faasis tore.
“Kui oled tänane looja, mõtled, et mismoodi võiks tänapäevaselt luua. Varem loodud muusikat ei ole mõtet ümber kirjutada ja ükski idee pole keelatud. Olemuse ja muusikaga tuleb üles leida see, mis sind ennast kõnetab, aga mis ka inimesi sellel maastikul kõnetab. Kui kõik väga palju lobisevad, siis huvi äratab see, kes on vaikne ja mõtisklev. Kui kõik vaikivad, on jällegi rääkimine värske.”
**
Timo Steiner (6.05.1976)
Lõpetanud 1994. aastal Tallinna Muusikakeskkooli kompositsiooni eriala ja 1999. aastal Eesti Muusikaakadeemia. 1999–2001 õppis Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuris. Täiendanud end erinevatel meistrikursustel.
1999. aastal pani koos Ülo Kriguliga aluse Eesti Muusikaakadeemia Sügisfestivalile. 2000. aastal liitus festivali Eesti Muusika Päevad korraldustoimkonnaga ning on alates 2003. aastast festivali üks kunstilisi juhte. 2020 asutas loomeühenduse „Birdname“ liikmena koos Tiiu Tamme, Teet Kase ja Sander Möldriga Aasia sõnatu teatri festivali „Tuhat kurge“.
1996. aastast töötab Tallinna Muusikakeskkooli kompositsiooni ja muusikateoreetiliste ainete õpetajana, alates 2005. aasta sügisest ka kooli direktorina.
Steineri teosed on kõlanud lisaks Eesti nüüdismuusika festivalidele ka välismaal.
Teda on tunnustatud mitmete preemiatega: 2002. aastal loomingu eest Heino Elleri nimelise preemia, 2006. aastal Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali aastapreemia festivali “Eesti muusika päevad” korraldamise ja Eesti kaasaegse muusika propageerimise eest, 2011. aastal isikupärase uusooperi ning tõhusa tegevuse eest publitsistikas ja haridusmaastikul. 2019 pälvis Steiner Eesti Muusikanõukogu heliloojapreemia.
Steiner on loonud ka filmi- ja telesaadete kujundusmuusikat (mängufilm „Klass“, dokfilmid „Riigireetur“, „Viru. Vabaduse saatkond“, “Auk nr. 8”, „Järvimuusika“, saated „Pealtnägija“, „OP“, „Klassikatähed“, „Autoportree“, „Urmas Ott. One Man Show“ jpt)
Steiner on olnud ERR saadete „Helilooja, kes sa oled“, „Elus helis elus“ ja iganädalase muusikasaate „MI“ saatejuht, samuti talendisaate „Klassikatähed“ formaadi autor.
**
Valik teoseid
Ballett „Kuldne tempel“ (kirjutatud koos Sander Möldriga), esiettekanne 1. detsembril Estonia teatris
Ooperid „2 pead“ (Maarja Kangro libreto) ja „Kosjas“ (Andrus Kivirähki libreto)
Kantaat „Kuked ja kanad ehk monument muneja kukele“ (Maarja Kangro libreto)
Ballett „KERES“ (kirjutatud koos Sander Möldriga)
Kontsert ristmikule ja elektrikitarrile (kirjutatud koos Sander Möldri ja Jonas Kaarnametsaga)
Viiulikontsert „Aga pilved tulevad vahele, ei näe täpselt…
Klaverikontsert „Ja siis jäta kõik, mis sul on, ja mine…“
Flöödikontsert „Kontsert tantsivale flöödile“
Laste klaverikontserdid „Lumehobuste peremees“ ja „Ükskord suurtes saalides“
Ansambliteosed „In memoriam“, „Täherahvas“, A Measure of Happiness“
Klaveripala „Ilu_inetus_vabadus“
