“Klassikalise muusika fotograafi karjäär tundus mulle kunagi sama uskumatu kui siilifotograafi oma,” muigab Eesti üks tunnustatumaid fotograafe Kaupo Kikkas, äsja poelettidele jõudnud fotoraamatu “Eesti muusika portree” autor.
Tänaseks on Kikkas üks õnnelikust viiest just sellist karjääri tegevast fotograafist Euroopas. Tema kaamera ette saamiseks ei pea klassikalise muusika tippude tipud paljuks sõita tuhandete kilomeetrite tagant Tallinna südalinnas asuvasse stuudiosse.
“Pilte on vaja ikka ja jälle uuendada. On muusikuid, kes käivad meie kõigi juures. On aga väga lojaalseid, kes harjunud töötama fotograafiga, kellega on tekkinud usalduslik suhe,” selgitab Kikkas. “Teatud osa on ka müütidel ja illusioonil, mis seotud nime tuntusega. Muusikute maailmas on ju samamoodi – väga häid on tohutult palju, aga ometi on teatud nimedel alati saalid välja müüdud. Annan endale aru, et olen nende jaoks teenindav personal, aga nemad saavad omakorda väga hästi aru, kuidas minu kunstiline nägemus kujundab nende nägu ja karjääri. See on väga põnev töö ja tee.”
Kikkasel ei ole “Eesti muusika portree” müüginumbritest aimugi, sest esimest korda on tal võimalik olla lihtsalt autor ning kirjastamise raske koorem on teiste kanda. Palju tähelepanu saanud raamatu emotsionaalne tagasiside on olnud aga idee algusest väga soe. “Realistina saan muidugi aru, et tegemist ei ole bestselleriga, mida on võimalik müüa tuhandete kaupa.
Ajal, mil plaate ei osteta, on raamat viimane rudiment, mis kannab füüsilise artefakti rolli. Isegi võtan raamatu kätte ja esmalt nuusutan. Just seetõttu sai see kultuurilooline peatükk vormistatud lugejaid kutsuva, helge ja valgust kiirgavana. Müügiedust tähtsam on 18 aasta jooksul kogutu kaante vahele saamine.”
“Eesti muusika portree” on ennekõike inimeste ja muusika fotoraamat. Valikut, millised fotod raamatusse jõuavad, oli väga keeruline teha. Autorina seadis Kikkas kõigepealt paika kriteeriumid. Esimeseks said meie “suured” ehk maailmas nime teinud Eesti visiitkaardid, keda inimesed tahavad näha, kes on selle ära teeninud ja kes ütlevad midagi ka välismaalastele.
“Suuri tahtsin tasakaalustada noorte talentidega, kes ei ole veel nii teada, kuid kelle puhul on juba näha, et suur karjäär on tulemas. Oluline märksõna oli ka meie hulgast lahkunud inimesed, kellega mul on olnud au kokku puutuda ja tööd teha. Nende loomingupärand on meiega küll igavesti, kuid elu on näidanud, et unustatakse väga kiiresti ja loojad muutuvad oma loomingu taga anonüümseks. Raamat hoiab aga nendega visuaalset kontakti. Emotsionaalselt on nende portreed hästi elavad ja mõjuvad veel mõnda aega moodsalt inimestena meie seast, mitte nagu muusikaajaloo klassi seinal olev Ferenc Liszti suure sünnimärgiga gravüür.”
Austus näidata inimest
Kikkas rõhutab, et kui legend on kaamera ees, siis see ei ole aeg ega koht, kus hakata üles näitama fotograafilist meisterlikkust, mõelda erilisele valgusele või põnevale kompositsioonile. Tuleb hoopis anda endast kõik, et pildile saada see tugev tunne, mis meistrist kiirgab. Austus inimeste vastu on võrdne, vahet ei ole kas kaamera ees on kaevur Ida-Virumaalt, Lõuna-Ameerika indiaanlane või Arvo Pärt.
“Kui sa mingisuguse töö ette võtad, siis austus seda inimest näidata on püha. Fotografeerimine on minu hinnangul agressiivne akt ja kaamera muudab inimesi. Kui inimene soovib olla just sinu kaamera ees, pead sa endast andma tolle hetke parima. Sellist asja nagu “ei saa” lihtsalt ei ole,” ütleb Kikkas. “Vahel tunned, et ei teinud maksimumi, teinekord tunneb niimoodi inimene ise. Väga hea ettevalmistus viib selle miinimumini. Peab olema aega ja usku, et mõlemad teaksime, millises suunas töötame. Tihtipeale saavad harrastajad parima pärli, sest neil ei ole kunagi kohustust pilti saada. Neil on aega mõnikord kuid või aastaid ning siis õnnestubki tabada kõige parem, ausam, erilisem moment.”
Juba on autorid saanud tagasisidet, et raamatut on raske vaadata, kuna fotosid on palju ja kõik on väga erinevad.
“See oligi minu eesmärk – näidata inimesi nagu nad on, nende lähenemist maailmale ja nagu mina neid näen. Lõppude lõpuks on kõigil inimestel siin raamatus olevatest kellegagi mingisugune side. Isegi inimene, kes muusikast midagi ei tea, on Arvo Pärdist kindlasti kuulnud ning leiab oma suhestumispunkti. Sügavalt muusikamaailmas olevad tajuvad hoopis teisi kihistumisi ning avastavad nende inimeste peidetud külgi. Raamat on alguses küll looja nägu, lõpuks aga ikkagi vaataja moodi.”
Aukartust tunneb Kikkas oma žanris suveräänsete ja suurte liidrite ees, kes on muust maailmast mõttemaailmaga eemaldunud. Ainuüksi kohusetundest sooviks ta pildistada kõrges vanuses, talle ülisümpaatseid ja intelligentseid heliloojaid nagu Philip Glass ja Steven Reich, samuti muusikaliselt väga olulist tšellisti Yo-Yo Ma’d. Unistuseks on saada kaamera ette ka lemmik filmirežissöör Wes Anderson.
“Ta on kinkinud maailmale nii palju headust, et tahaksin teada, milline Anderson inimesena on ja vaadata teda läbi objektiivi. Jõudsin isegi tema abikaasa emani, kes juhtub olema kuulus kirjanik Hanan al-Shaykh, kuid too tunnistas ausalt, et ei julge väimehele ettepanekut teha, kuna tollele ei meeldi “fotoasjad”. Mulle see aus vastus meeldis ja aktsepteerin seda. Näis, äkki kunagi tekib mõni uus võimalus.”
Välisest ilust sisuni
Tallinna Muusikakeskkooli ja Eesti Muusikaakadeemia taustaga Kikkas seisis noore mehena raske valiku ees: klarnetisti või klassikalise laulu eriala või teine äärmus – fotograafia. Muusikalised eeldused olid olemas. Fotograaf on seisnud muide lauljana Horre Zeigeri bigbandi ees ning astunud üles Linnahalli populaarsetes muusikalides. Usk, mis ei olnud tema enda hinnangul toona kuidagi põhjendatud, ja sellega kaasnev hasart fotograafiasse, said võitu. Otsus oli valus ja raske, aga kahes maailmas korraga tipus olla ei saa. Tipptasemel muusika on Kikkase sõnul nii kompromissitu, et aega ei jää isegi eluks endaks.
“Õnnelikud on need, kes teavad juba pärast keskkooli, kelleks saada tahavad, asuvad pärast ülikooli lõpetamist erialasele tööle ja töötavad oma valdkonnas viiskümmend aastat,” mõtiskleb Kikkas. “Mina ei suuda rutiinset tööd teha, lisaks ei ole mu mälu väga hea. Laulja peab aga olema suurepärases teksti ja muusika omandamise vormis. Olen kindel, et saan olla maailma jaoks rohkemat fotograafi kui muusikuna, tunnistades, et muusika on suurim kunstide seas.”
Euroopa viie klassikalise muusika maailma jäädvustava fotograafi sekka jõudmiseks on tulnud teha pikalt ja süstemaatiliselt ränka ebareaalse koormusega tööd ja omajagu kannatada.
“Kui hakkasin pildistama, nägin kõigepealt läikivaid asju, glamuurset maailma, ilusaid tüdrukuid ja autosid, seda, kus oli
peidus raha. Siis hakkasin aga otsima sisu, tegema näituseprojekte ning suundusin muusika juurde süvitsi,” meenutab Kikkas. “Kohe alguses oli selgemast selgem, et Eestis, kus ei ole turgu ega raha, pelgalt muusikafotograaf olla ei saa. Siin tuleb seda teha millegi muu kõrvalt, vastasel juhul nälgid. Kõrvalt tegemine ei lase aga lõpuni minna professionaalsuses. Mul oli valida, kas teha erinevaid asju ja nautida suhteliselt head elu või olla kompromissitu, jälgida oma loomingulist rada ja minna mööda seda edasi.”
Konkreetse tõuke Eestist lahkumisele andis Kikkasele tuntud muusikamänedžer Kevin Kleinmann, kes lausa käskis maailma avastama minna. Kleinmann aitas veidi noorele fotograafile teed sillutada leides talle koostööks mõned enda tuttavad muusikud. Esimesed portreteeritavad olid tuntud tšellist Leonard Elschenbroich ja viiuldaja Nicola Benedetti. Elschenbroich sai soodsa sessiooni, sest rääkis Benedetti nõusse Kikkase kaamera ette astuma.
“See oli äärmiselt õige lüke, sain nimekast Benedettist mõned väga ilusad ja head fotod. See ei andnud küll kiirrongina liikuvat karjääri, kuid võimaldas hakata vaikselt edasi ronima ja oli märgiline algus siiski. Sa võid näidata sadade lehekülgede kaupa Eesti artistide pilte, kui aga sinu portfooliost puuduvad maailmakuulsad kangelased, siis karjäär käima ei lähe.”
Mõned aastad hiljem leidis Kikkase nime ei tea kust tšellist Alban Gerhardt. “Fotosessiooni tema kodus tuli segama kass. Gerhardt lükkas kassi pisut eemale ja kui too solvununa otse kaamerasse kõndis, oli suurepärane pilt käes. Seda jagati sadades gruppides ning see aitas minu nime kaardistada. Nii naljakas kui see ka ei ole, siis inimesed kuulavad muusikat paljuski silmadega. See, kuidas end välja pakud, on aina tähtsam. Need ajad on möödas, mil domineerisid introvertidest geeniused, kes ei rääkinud ega pööranud mingisugust tähelepanu välimusele. Täna on artist, kes saab end ära elatada ja õnnelikuna eksisteerida natuke teistsugune.”
Väärtuse loomine
Kikkas ei salga, et isegi kodus ei läinud tema fotograafi karjäär nipsust käima, maailmas on see protsess olnud kordades aeglasem, kulunud on aastaid. Kuigi praegu on tööd küll ja veel, ei möödu nädalatki, mil ta ei mõtleks, et teda ei ole kellelegi vaja.
“Iga vabakutselise eluga käib kaasas teadmatus ja ebakindlus tuleviku ees, mis paneb muretsema. Aasta lõpus, mil kalender täitub veidi aeglasemalt, on alati need mõtted. Mul puudub ju garantii, et jaanuari lõpus on vahendeid, millega maksta rent ja liising. Arvan, et see on eestlaslik terve mõistus, sest hirmuta oleksin ehk õnnelikum, aga asjatult enesekindel. Iga päeva ja töö eest tuleb olla tänulik ja hoolitseda selle eest, et tuleks järgmised.”
Eestis tuleb osadel päevadel teha ka kontoritööd. Näiteks vastata kümnetele kirjadele, pidada läbirääkimisi plaadifirmade või artistidega, kirjutada kavandeid, teha ettevalmistusi sessioonideks, valida ja töödelda pilte – muide, selleks kulub keskmiselt kolm korda sama pikk aeg kui pildistamisele.
Karjääri alguses töötas Kikkas reklaamiagentuuridega, lisaks tegi ka kõike muud, mida vaja. Välja arvatud matuste pildistamine. Tänaseks põhineb tema karjäär välistamisel – kõigest on saanud vaid ülitilluke nišš. Alles on jäänud mõned üksikud kunagised reklaamikliendid, sest usaldusväärsus ja kokkulepped on olulised.
“Kunagi oli mul väga vaja võimalusi, tööd ja raha, et kujundada oma artisti- ja kunstnikukarjääri. Leidus neid, kes mulle vastu tulid. Nüüd kui neil on mind vaja, olen olemas. Osalen meeleldi ka heategevuslikes projektides, aga pean uskuma, et need toodavad maailma tegelikult ka headust juurde. Kõige parem palk on tunne, et oled maailma paremaks muutnud. Tahan oma tööga luua väärtust. Kiire nälja peletamine ei ole minu teema.”
Lõppeval aastal teostas Kikkas suurprojekti “Ansel” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis, nüüd otsib ta sellele välismaal sobivaid galeriisid. 2021. aastasse peaks mahtuma aga järgmine mahukas ettevõtmine praegu veel tööpealkirjaga “Homo Deus”. See on inspireeritud Dr Yuval Noah Harari samanimelisest teosest, kus pannakse küsimuse alla inimeseks olemine, käsitledes kõige inimlikumaid küsimusi ajaloost ja asetades need eepilisse, mitte otseselt personaliseeritud keskkonda. Samuti jätkub töö nii kodu- kui välismaal. Jaanuariks on kalender juba täis.
“Viimastel aastatel on liiga palju tööd tehtud ja ringi sõidetud. Loodus on mulle väga tähtis ja on ainus mõeldav tasakaal tööle inimestega. Tunnen tasakaalust puudust, sest aega loodusega on rohkem vaja. Mulle meeldib käia looduses fotoaparaadiga. Vaadata, selekteerida ja leida nurki, mida kõikehaarav silm ei näe. Vaatenurka kitsendades paistab maailm parem.”
Autor: Kirke Ert
Fotod: Kaupo Kikkas
