Juri Bašmet, Doni ääres asuvast provintslikust Rostovist pärit nooruk, astus muusikakooli vaid tänu oma ema suurele hirmule, et äkki saab pojast kriminaal. Kuid temast sai hoopis maailma juhtiv vioolamängija. Täpsemalt öeldes muusik, kes tõstis aldi kui instrumendi enneolematutesse kõrgustesse – tuues ta välja viiuli varjust lava keskele, andis ta sellega altviiulile saatefunktsiooni asemel hoopis solistirolli. Bašmeti energia ja sarm, mida tunnetame laval, on tähelepanuväärsed ka tavaelus.
Alates 1976. aastast, kui selle fenomenaalselt andeka muusiku kontserttegevus sai alguse, on tema altviiul kõlanud nii Milano La Scalas, New Yorgi Carnegie Hallis kui ka Londoni Barbicanis ja Moskva Konservatooriumi suures saalis. Talle on aplodeerinud publik Euroopas, Ameerikas, Austraalias, Jaapanis ja Uus-Meremaal. Ta on astunud üles selliste väljapaistvate dirigentide ja muusikutega nagu Rafael Kubelik, Seiji Ozawa, Gennadi Roždestvenski, Valeri Gergijev, Juri Temirkanov. Geniaalne Mstislav Rostropovitš tunnistas kord, et Bašmet tegi vioola jaoks sama, mida tema oli tšello jaoks teinud. Sõprus teise erilise muusiku, Svjatoslav Richteriga, kujunes hoolimata vanusevahest loominguliseks liiduks. Nende ühised ülesastumised Moskva festivalil “Detsembriõhtud” ja esinemised maailmaturneel on läinud ajalukku. Tunnustus saabus ka heliloojatelt – Alfred Schnittke ja Sofia Gubaidulina pühendasid oma kontserdid just temale. Ja see on vaid jäämäe tipp, spetsiaalselt Bašmetile kirjutatud või pühendatud teoseid on üle viiekümne.
Tema 1986. aastal loodud kammeransambli “Moskva solistid” esimene koosseis pidas vastu 1991. aastani, mil Bašmet lõpetas kollektiivi juhtimise, kuna muusikud võtsid ühiselt vastu otsuse jääda Prantsusmaale. Bašmet naasis Venemaale ja 1992. aastal alustas “Moskva solistide” uus koosseis, kes koosnes Moskva Konservatooriumi aspirantidest ja vilistlastest.
Kui viibite gastrollidel, kas esitate korduvalt ühte programmi või kuulub kava vahetamisele?
Väga tihti sõltub programm linnast, maitsed on ju erinevad. Kolmandik minu hõivatusest, aga võib-olla ka juba pool, kuulub tööle “Moskva solistidega”. Vioola repertuaaris pole üleliia palju šedöövreid, see oli ka üks põhjustest, miks kammerorkester üldse sündis. On huvitav jälgida, mida palutakse mängida, kui mind solistiks kutsutakse. Kõige sagedamini, seitse-kaheksa korda aastas, tellitakse Bartókit, inglisekeelsetes maades pannakse rohkem rõhku Waltoni vioolakontserdile. Schnittke jäi algselt kusagile kuuendale kohale, kuid jõudis kätte aeg, kui seda teost hakati väga sageli esitama.
Kuidas nägi kammerorkester “Moskva solistid” ilmavalgust?
Milano La Scala noorele ja loominguliselt edumeelsele kunstilisele juhile tuli mõte kutsuda mind esinema, esimest korda ajaloos kõlanuks altviiul Itaalias soolopillina. Äärmiselt julge ettepanek, mõningaid kuulajaid võis see kindlasti eemale peletada, teisi tõmbas taoline riskantne ettevõtmine just ligi. Kontsert läks edukalt. Koheselt pakuti mulle ka teist esinemist – mida jällegi saatis edu. Kolmandaks kontserdiks oli juba keeruline repertuaari leida, vioolale on vähe šedöövreid loodud. Pakkusin neile erinevaid sonaate, töötlusi, kuid mulle vastati eitavalt, nad vajasid hitte. Schumanni, Brahmsi, Schubertit olin aga juba mänginud. Suure surmaga kraapisime kontserdiks kava kokku. Siis mõistsin, et tuleb formaati muuta. Mul tuli idee proovida kätt teises valdkonnas – kammerdirigeerimises. Asusin entusiastlikult selle ülesande kallale, kuigi varemalt, solistina, suhtusin dirigentidesse äärmiselt negatiivselt. Dirigendid, väheste eranditega, ei tunne teost kunagi niivõrd hästi kui interpreedid. Vioolamängija pole helitekitaja, kes tapab kuulaja oma professionaalse virtuoossusega, vaid inimene, kes suudab läheneda autori mõttele ja selle läbi enda lastes publikuni tuua. Eksisteerib ka teine tüüp interpreete – ekstravagantsed filosoofid, kes tõmbavad tähelepanu eelkõige iseenda tõlgendusele teosest. Neid on üksikud: viiuldajate hulgas Gidon Kremer, Thomas Zehetmair, pianistidest Svjatoslav Richter… Lava nõuab sarmi, seda kas on või pole.
Kas teid ei solva see, et muusikaringkonnas räägitakse vioolamängijatest anekdoote?
Vastab tõele, tõepoolest räägitakse. Me oleme nagu tšuksid nõukogude naljades või nagu belglased prantslaste ja kanadalased ameeriklaste anekdootides. Kõige suurema komplimendi tegi mulle Rostropovitš, kui kord koos kontserti andsime. Ta kiitis mind ja ütles, et peale tänast kontserti keelab ta kõigil inimestel maailmas vioolamängijate üle nalja heita. Vähemalt pool aastat. (naerab)
Äkki räägite ise ühe loo?
Välja mõtlevad neid muidugi muusikud. Ma arvan, et eelkõige viiuldajad. Ja teevad nad seda kadedusest sel lihtsalt põhjusel, et vioolamängija ei pea nii palju harjutama kui viiuldaja. Anekdoot on aga järgmine: orkestril seisab ees esinemine, kuid dirigenti pole saabunud. Mida teha? Kontserti ära jätta ei saa, sest see tekitaks orkestri eelarves üüratu augu. Helistatakse küll ühele, küll teisele, paraku on aga kõik dirigendid hõivatud. Äkitselt kostab altviiuli viimasest puldist hääl: see teos oli 25 aastat tagasi minu diplomitöö. Seega pannakse vioolamängija dirigendipulti. Ta astub orkestri ette ja kontserdid mööduvad edukalt. Kui saabub uus dirigent ja vioolamängija naaseb pulti oma tavapärasele kohale, küsib tema naaber: “Aga kus sina siis kogu selle aja olid?”
Aga kuidas see ikkagi juhtus, et teie pilliks sai altviiul?
Mu vanemad polnud muusikud, ema oli hariduselt filoloog ja isa insener. Elasime Doni – äärses Rostovis, mis on selline paras huligaanide linn. Ema hirm, et lähen tänavale hulkuma, oli üüratult suur. Ta otsustas, et pean peale kooli endale tegevust leidma, mis ühtlasi pakuks midagi ka hingele. Kõige odavam pill oli viiul, maksis üheksa või viisteist rubla. Peale üldhariduskooli esimest klassi saingi endale viiuli. Ema kujundas kõik õigesti. Mind ei lukustatud nagu Paganinit tuppa, ei sunnitud 8 tundi järjest harjutama, ei näljutatud. Kui ära väsisin, saatis ema mind jalgrattaga sõitma. Siinkohal meenuvad Soljarski sõnad: meil pole vaja andekaid lapsi, vaid andekaid emasid. Mind pandi õppima spetsiaalsesse kooli, kus õpetati nii muusikalisi kui üldaineid, seal aga selgus, et viiuliklassis polnud enam vabu kohti, neid jätkus vaid altviiuli osakonnas. Emal oli täiesti ükskõik, talle öeldi, et alt on lihtsalt suur viiul. Kuna olin vioola jaoks kasvult veel liiga väike, siis mängisin edasi viiulit, aga altviiuli osakonnas. Varsti sai selgeks, et olen kooli parim viiuldaja, mu õpetaja Višnevskaja ei tahtnud mind kuidagi altviiuli klassi lasta. Direktor vastas, et tuleb vanematega kohtuda ning nemad otsustavad. Oma hinges olin ma üldse kitarrist. Tegime bändi, mängisime Beatles’i lugusid, viiulit mängisin ainult ema pärast, kellele oli väga tähtis, et ma ei jätaks õpinguid pooleli. Višnevskaja elas minu lahkumist väga üle, ta andis mulle suurepärase tehnika, õpetas tunnetama instumendi hingamist. Kohtusin ühe hea vioolamängijaga, kes ütles – hakka vioolat mängima, jääb rohkem aega kitarri tinistamiseks, sest viiuliklassis pead sa nagu Paganini kaheksa tundi päevas harjutama. Tegin valiku – ja see määras mu saatuse.
Milline on teie instrumendi lugu, kuidas sattus teie kätte pill, millel praegu mängite?
Tõenäoliselt oli nii lihtsalt määratud. See on vana instrument, ostsin ta 70-ndate aastate lõpus, kui õppisin esimesel kursusel. Vioola maksis 1500 rubla, mis oli tol ajal poole Zaporožetsi hind. Sellist summat polnud mul mitte kusagilt võtta, isa aitas sugulastelt, tuttavatelt laenata, maksin seda raha osade kaupa tagasi väga pikka aega. Pool aastat hiljem pakuti mulle uut pilli, 3000 eest. Oleksin pidanud vana vioola maha müüma, jälle raha kokku laenama, et uut osta, aga me sobisime oma pilliga ideaalselt. Rohkem pole ma pilliotsingutega tegelenud. Muidugi olen mänginud Guarneril ja Stradivariusel, saan suurepäraselt aru, milles peitub nende instrumentide jõud. Kuid koostöö on mul oma pilliga palju tugevam. See on nagu abielu – me mõistame teineteist.
Mängisite Stradivariusel kuninganna Elizabethile ja öeldi, et ta polnud veel “sissemängitud”, kõlades pingestatuna. Tähendab, pill vajab pidevat tähelepanu?
Isegi auto, mis on tehtud metallist, käib garaažis seistes maha, mis siis puidust rääkida. Ilma müstikasse kaldumata võin öelda, et meievaheline side on olemas. Toon ühe näite: Sotši Talvefestivalil pidin mängima kammerorkestri ees, dirigendiks oli Gretski, kes paraku ei saanud tulla. Peaproovis võtsin pilli, kuid ta ei kõlanud, oli omaette, justkui tundes, et ilma Gretskita ei tule ettekanne täisväärtuslik. Või tundis hoopis seda, et ma polnud vastavalt häälestatud. Enne kontserti istusin maha, puhastasin teda, hoidsin käes, panin poognale kampolit, veetsin tema seltsis oma 40 minutit. Ja ta hakkas kõlama – see on füüsika, olla seal ja teha seda, mis on määratud. Aga poogen on mul tavaline, ostetud ema sõbranna poolt 12 marga eest Dresdenis. Üks professionaal küll ütles, et see on tavaline kepp, sellistega ei aeta tsirkuses isegi loomi taga. Kuid ta kõlab hästi. Ja ta on mulle justkui käe pikendus. Mul on ka teisi poognaid, rohkem aristokraatlikke, rikkalike jõhvidega, aga et nendega mängida, on vaja ennast ületada, neil on keeruline iseloom. Minu oma poogen teeb seda, mida mina tahan.
Juri Bašmeti rahvusvaheline heategevuslik fond annab igal aastal välja Šostakovitši nimelise preemia muusika valdkonnas. Kuidas toimub nomineerimine?
Žürii hindab muusiku aktiivsust ja töö kvaliteeti kogu hooaja vältel. Kui muusik annab suurepäraseid kontserte ja arendab oma tegevusega kuulajate maitset, siis pole vaja suurte tähtedega kirja panna, et ta on parim. See on niigi selge. Esimeseks laureaadiks sai Gidon Kremer, laureaatide hulgas on olnud veel bass-bariton Thomas Quasthoff, dirigent Valeri Gergijev, viiuldaja Anne-Sophie Mutter. Preemia pole väga suur, kuid on Moskva kultuurielus kujunenud oluliseks sündmuseks. Kõige tähtsam, et inimesed pööravad sellele tähelepanu, kirjutavad, räägivad. Ühel heal päeval kellegi ema kuuleb sellest ja mõistab, et muusika on oluline ning paneb oma lapse muusikakooli. Las olla rohkem inimesi, kes noorsugu arendavad. Ma leian, et vioolamängijate tase on silmnähtavalt tõusnud, isegi niivõrd, et viiuldajad jäävad varsti nälga. On suurepäraseid õpilasi. Varem olid altviiuldajad veidi solvatu, allaheidetu saatuses, isegi välimuselt kuidagi ilmetud. Aga nüüd – saledad neiud, ilusad noored inimesed mängivad vioolat, varem võis taolist pilti vaid viiuliklassis näha. See avaldus kõlab ehk primitiivselt, kuid need noored inimesed on otsene tõestus klassikalise muusika populaarsusest.
Jelena Ragožina intervjuu 24. mai 2010 New Style Magazine. Avaldatud lühendatud kujul. Tõlkis Hele-Mai Poobus.
