Uudiskirja Nordic Highlights Nr 1/2014 persoon on dirigent, viiuldaja ja helilooja Mihkel Kerem (s. 1981 Tallinnas). Praegu elab Mihkel Kerem Londonis ja juhib kammerorkestrit Brandenburg Sinfonia ja on Camerata Nordica viiulirühma kontsertmeister. Ta on esinenud palju solistina. Heliloojana on ta kirjutanud üle 100 teose, sh kolm sümfooniat ja kolm kontserti. Viiuldajana on tema kammermuusikateostes kesksel kohal viiul. Heliloomingu kirjutamisega alustas Mihkel Kerem varakult – esimene viiulisonaat valmis 13. aastaselt. Kompositsiooni õppis ta Eestis ja hiljem Londonis (Royal College of Music). Ta on olnud resideeruv helilooja Schleswig-Holsteini Muusikafestivalil ja Aurora Kammermuusika Festivalil.
1. Kirjutasid oma esimesed viiulisonaadid väga noorena, teismelisena, ometi on kuulajate jaoks nendes küpsust, intensiivsust ja isegi kirge?
Kui sa kirjutad muusikat või lood mistahes kunsti, siis ei oma looja vanus üldiselt tähtsust. Loomulikult elukogemus lisab teadmisi ja vanusega oskused arenevad. Mõnikord lähen ma väga sügavale teose sisse ja minust saab nagu pigem kanal selle loomingu jaoks, teos hakkab hoopis mind juhtima. Novellikirjutajad teavad, millest ma räägin.
2. Sinu muusikal on tuntavaid seoseid Eesti muusikaga, kuigi oled palju maailmas ringi rännanud. Millised heliloojad on Sind mõjutanud?
Ma ei ole kunagi arvanud, et mu muusika on väga eestilik, seda on teised mulle alati öelnud. Arvan, et oma juuri pole võimalik peita. Minu inspireerijateks on Šoštakovitš, Mahler ja Ravel. Samuti Stravinski. Kui ma olin noorem, siis tundsin nende muusika suurt mõju, hiljem õppisin nende orkestratsioonist, muusika arendamisest ja aja kasutusest.
3. Oled kirjutanud 3 sümfooniat. Kõige viimases neist kirjeldad survet inimestele, kes elavad totalitaarse režiimi all?
Selle sümfoonia kirjutamise idee tuli minu kompositsiooniõppejõult William Mivalt (Royal College of Music), idee oli kirjutada 15-minutiline teos. Mul olid mõned mõtted, kuid ei osanud neid muusikasse panna. Samal ajal hakkasin lugema Solomon Volovi raamatut “Testimony”, Šoštakovitši mälestustest. See viis mind maailma, kus sündisin ja minu vanemate kirjeldustesse aegadest enne seda. Tajusin inimeste ignorantsust, kes ei olnud seda kogenud ja veelgi häirivam oli nende inimeste poolt selle perioodi idealiseerimine, kes olid sellele ajal elanud, kuid tegelikkuse juba unustanud. Seda kõigest 10 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist! Tundsin vajadust anda oma väike osa tuletamaks inimestele meelde, kui ohtlik on unustada minevikku. Selle teose kirjutamine oli mulle väga raske, kuid see on mulle väga oluline ning tunnen sellega tugevat sidet.
4. Kas on mõni kammermuusikateos, mis omab Sinu jaoks erilist tähtsust?
Arvan, et minu kõige olulisem kammermuusikateos on String Sextet. Seda on ka kõige rohkem mängitud. Uhke olen ka oma kolme sonaadi üle viiulile ja klaverile ja üheksa keelpillikvarteti üle. Teatud mõttes näitavad minu kammerteosed minu seesmist filosoofilist võitlust – mõnikord arvan, et üks inimene on tugevam kui grupp ja samas vastupidi.
5. Sinu kirjutatud teoste loetelu on väga pikk, arvestades, et Sinu põhitöö on viiulimäng. Kuidas sa neid kahte tegevust ühildad?
Need kaks maailma sobivad väga hästi kokku….mul on vajadus väljendada ennast mõlemal viisil ja ma ei kujuta oma elu ilma nendeta ette. Ainus aeg, millal tunnen, et see on raske on siis, kui teose kirjutamise tähtaeg ja tähtsa kontserdi toimumine langevad samale ajaperioodile.
6. Kust saad inspiratsiooni?
Inspiratsioon tuleb väga paljudest kohtadest. Inimestest minu ümber, minu enda tunnetest. Samuti raamatutest, mida loen, lugudest, mida kuulen, kunstiteostest, mida näen. Kui ma peaksin nimetama, mida võtaksin kaasa üksikule saarele, siis kindlasti Georg Orwelli novelli “1984” ja Bernsteini salvestuse Berliini Filharmoonikutega Mahleri 9. sümfooniast.
7. Millised projektid Sind ees ootavad? Kus Sa esined ja millised teosed on käsil?
Mul just oli Rootsis suurepärane projekt Camerata Nordicaga, kus tutvustasime Eesti muusikaklassikat. Oma heliloomingu kirjutamise plaane ma väga ette avaldada ei armasta, see oleks nagu rääkida sündimata lapsest.
Artikli autor: Henna Salmela
Allikas: Gehrmans Musicförlag & Fennica Gerhman, Newsletter Nordic Highlights N 1/2014.
